Aasta lõpus armastavad kõik kokkuvõtteid teha ja arveid kokku lüüa – ütleb ka ju vanarahva tarkus, et kõik vanad võlad tuleb vanaaastasse jätta ehk siis veel vana aasta sees ära maksta.
Väärt tarkus. Vast küll raskesti teostatav tänapäeva läänemaailmas, kus enamus elab võlgu. Hullemgi veel, veel vana aasta sees võetakse võlgu juurdegi, et saaks ikka korralikult asju osta, ikka neid mittevajalikke suurtest kaubanduskeskustest, mida kingisaajad uues aastas ümber vahetama tormavad.
Aga prooviks sel aastal teistmoodi – kingiks lähedastele hoopis aega, nagu soovitab Hannes Võrno meie eesti sõdurite loos.
Või tähelepanu. Tundub, nagu sama asi, aga tegelikult pole. Millele suunad tähelepanu, see kasvab. Suunaks siis tähelepanu ainult headele asjadele ja jätaks tähelepanuta kõik halva ja negatiivse – las kidub ja kiratseb, kuni sootuks kokku kuivab.
Nädalalehe puhul on kord aastas kokkuvõtteid teha raske – oleme ju olemas 52 nädalanumbrit aastas, igas numbris toome teieni uudiseid ja teeme kokkuvõtteid, sellest mis juhtus.
See tähendab ju, et olemegi KOHAL kogu aeg. Mitte ainult aasta viimastel päevadel. See on suur usaldus ja suur vastutus. Aitäh usalduse eest, et ootate meie lehte oma postkasti ja loete õhinal meie lugusid. Ei ole kerge korjata kokku selle eesti rahvakillukese tegemisi suurel Ameerika mandril, sest lugude saatjaid jääb aina vähemaks.
Käes on ka see ajaperiood, kus pealetulev põlvkond suuremas enamuses ei suuda enam eesti keeles lugeda ega kirjutada. Keelt elavana hoida saab ikka ainult piisava kriitilise massi keelerääkijate olemasolu korral. Muidu taandub keel köögikeeleks ja kuigi sööma kutsuda ja lapsele hällilaulu laulda saab ka selles keeles, ei piisa tollest enam ajalehe lugemiseks või tekstianalüüsiks. Nii ta on. Samas iga lisakeel on tohutu väärtus, mis ei anna ainult kõneoskust, vaid avab terve teise nurga alt nähtud maailmapildi.
Pole kohanud kedagi, kes kahetseks keeleoskust, küll olen aga kohanud eestlasi mujal maailmas, kes kibedusega püüavad mõista oma vanemaid, kes otsustasid neile eesti keelt mitte õpetada. Mina ise talvitun sel aastal üle 15 aasta taas Eestis. Ka see on kingitus – iseendale. Ja ka oma Ameerikas sündinud pojale, kelle “keelevaldamise aken” juba vanuse tõttu sulguma hakkas. Eestis koolis käies saab seda taastada. Hea toit ja lähedased inimesed ümber on abiks.
Mõned armsatest inimestest hakkavad juba teisele poole sättima, teised on alles sealtpoolt tulemas, aga koos saab üksteisele ikka toeks olla. Ja kõik on hästi. Ja ka lehega on kõik hästi. Sest pole tänapäeval vahet, kus toimetaja arvuti taga istub ja lehte kokku paneb, leht ilmub ikka samamoodi lugejate postkasti.
Jätkuks vaid lugejaid ja lugude saatjaid, lehe kokkupanek on see väikseim mure siin. Seega kutsuks ikka lugejaid üles lehte tellima, aastatellimist kinkima ja miks mitte ka meid oma päranduses meeles pidama.
Meie lugejate pisiannetustest kogunes eelmisel aastal märkimisväärne summa ja kui sellele lisada veel mõned suuremad annetused, saamegi rahulikult uude aastasse vaadata ja lubada, et ärge muretsege, leht ilmub edasi!
Ilusat aastavahetust ja kohtume ka uuel aastal Vaba Eesti Sõna leheveergudel!
Peatoimetaja
Kärt Ulman
