Kumba sooviksite, kas kalja või “ruutpeeru” (root beer)? Selline oli hiljutine valik Kuressaare piiskopilinnuse ees. Soovitan hoopistükkis valgete rebasesabadena praegu Eesti teepervedel õitsva angervaksa (meadowsweet) limonaadi ja rabarberiborši, mida pakuti Varnja küla Voronja galeriis Peipsi kaldal. Sealt veidi põhja pool, Kolkja külas asuvas Peipsimaa Külastuskeskuses (ülemisel fotol) serveeriti samovariteed. Siin sadu aastaid elanud vene vanausuliste traditsiooni kohaselt on samovaris kuum vesi, ekstrakt (antud juhul mustasõstra lehed, melissi lehed ja natuke musta teepuru) on kannus ja alustassilt hakkab väike käsi võtma vanausuliste helepruuni värvi kreemjat keedusuhkrut, mida põske pista, et siis teed peale rüübata. Siin pakuti ka siguri (chickory) kohvi, mida külastuskeskuse keldris sigurikuivatusahjus valmistati aastast 1893. Praegu on seal sigurimuuseum.
Kumba võtaksite, kas “burksi” või suitsurääbist? Mõlemaid pakuti Kodavere kohvikute päeval Peipsiääre vallas (alumisel fotol). Äkki hoopis pitsakringlit või siiski vanaema purukooki? Kohasuppi või sibulapirukat? Kolkja küla porgandikoogi peale oli määritud veel sigurivaapa
(glasuuri) ja krooniks peale üks priske vaarikas. Sügise poole tuleb siia tagasi tulla selle kandi pikkade uhkete sibulavanikute järgi. Mis võiks olla parim jõulukink? Piirkonna tabav tunnuslause oon “Oleme võrgutatud!”
Fotod ja tekstid:
Riina Kindlam
