Perekond on kõige tähtsam asi maailmas. Ma kolisin oma perekonna juurest ära rohkem kui kakskümmend aastat tagasi ja tulin Eestisse. Ameerika Ühendriikidest lahkudes olin ma 49 aastat vana. Olin arvamusel, et olen juba läbinud oma kõige huvitavamad eluaastad ja et ma läksin Eestisse lihtsalt sellepärast, et vaadata, kui vahva aeg seal hetkel oli.
Olin sel ajal New Yorgi Eesti Maja juhataja ja vaatasin elule New Yorgi vaatepunktist. Arvasin, et olen Eestis umbes aasta aega. Kindral Einseln soovitas mul, juhul kui tulen Eestisse, tulla talvel, sest enamik lääne inimesi ei suuda Eesti talve üle elada. Maandusingi Tallinna lennujaamas veebruaris 1995 ja esimene asi, mis mulle vastu lõi, oli Vene diislikütuse lõhn, mida kõik veoautod ja bussid kasutasid. Arvasin, et ma ei harju sellega kunagi ära, aga õige pea ma unustasin selle, asusin tööle Kaitseväe Peastaabis ja kindral Einseln pani mind Narva maantee 8 ühte tuppa koos Heliga. See otsustas asja ja aasta hiljem me abiellusime New Yorgis. Eestis aga elan senini. Ma ei ole hetkegi oma otsust kahetsenud. Palju on sellel eluperioodil juhtunud, mul on tunne, nagu mul oleks olnud teine elu. Mul pole ka mingit põhjust arvata, et ees ei oota veel põnevaid elamusi, enne kui ma sussid püsti viskan.
1995. aasta suvel olid minu juures Eestis ka mu lapsed, tol ajal 10-aastane Eerik ja 12-aastane Maarika. Neid võis sageli näha jooksmas peastaabi koridorides ja mängimas minu Power Maciga, arvutiga. Nad tulid koolivaheajaks. Vaatamata minu ponnistustele tahtis Maarika minna tagasi New Yorki, et õppida seal koolis, Eerik aga jäi minuga mitmeks aastaks. Täna ei räägi Maarika enam eesti keelt, Erik aga räägib ja absoluutselt ilma aktsendita.
Sel ajal kui mina olin juba Eestis, abiellusid mu õed ja said lapsed, Maarikal aga sündis endal tütar Kaia. Erikul on poeg Eestis, kes on väga oma isa nägu, kui isa oli veel väike, ja Maarika tütar on koopia Maarikast väikese tüdrukuna. Pean ütlema, et igatsust oma laste järele aitab leevendada see, et osake neist on siin Eestis.
Skype on tore asi ja aitab perekonnal, kes elavad teineteisest lahus, kokku hoida. Räägime Maarikaga Skype´i teel tihti, kuni ma märkasin, et tema tütar Kaia tunneb oma vanaisa vaid mobiilis oleva näo järgi. Tundsin, et pean käima Ameerikas ja tutvustama end oma lapselapsele elusuuruses. Viimati nägin teda siis, kui ta oli just sündinud, see oli kolm aastat tagasi. Mõtlesin, et oleks tore, kui nad tuleksid Eestisse, ma saaksin neile näidata, kuidas siin elatakse. Maarika pere oli nõus, et tulevad laulupeoks, aga selleni on veel tervelt aasta aega. Ma ei jõudnud seda aega ära oodata ja otsustasin ise kohale sõita, et kohtuda ka oma õdede ja vennaga. Tahtsin, et seekord oleks minuga kaasas ka Heli, kuna ta eelmisel korral ei saanud tulla. Siis on tore temaga kõike koos läbi elada ja pärast koos arutada nähtut ning kogetut.
Ma mäletan, kui Maarika abikaasa George Sterling helistas mulle 2000. aastal, kui ma olin parajasti Eesti kaitseväega Kososvos, ja palus mu tütre kätt. Hiljem käisid nad ka koos Eestis. Mulle hakkas mu väimees kohe meeldima. Ta töötab meditsiini alal, tegutsedes dialüüsidega. Mu tütar aga tegi samal ajal, kui perre sündis väike Kaia, magistrikraadi praktilise õenduse alal.
Kirjutan praegu oma õe juures arvutis Queensis, kuhu Maarika ja George mind tõid. Me tellisime pitsa ja arutasime, kes tuleb järgmisel aastal laulupeole. Siis helises uksekell ja pitsa oli kohal. Tahtsin tormata kohe 4. korruselt alla pitsat vastu võtma, kui mu õemees Arijs pani oma käe mu õlale ja ütles: „Viido, see on Ameerika, me avame ukse siit kellanupust ja laseme pitsapoisil üles joosta.“
Kui kiiresti me asju unustame.
Viido Polikarpus