Eestimaal ei taha talv tulla ega tulla. Õue murupind on samblarüppe pugenud, mutimullahunnikud kerkivad aina kõrgemale. Loodus ei saa millegipärast magama mindud. Vaid korra kadripäeval ja siis ka luutsipäeval tõmbas Talv kõigele lumeteki peale, aga see sulas kiiremini kui maha sadada jõudis, vaid Virumaal vastu Vene piiri on lund sel talvel arvestavalt olnud.
Nigulapäeva järgne külmalaine miinus kuue külmakraadiga neetis hetkeks kinni ka veekogud, aga ikka kõnelevad kõige fanaatilisemad metsaskondajad kohatud kukeseentest ja juba ka tulipunastest verevatest karikseentest. Seeneaasta on tänavu hea olnud ja tublimatel seenelistel on sahvrid pilgeni seenepurke täis. Sestap tahangi seekord natuke inimeste sahvritesse piiluda, kas pidevate maksutõusude ajal jääb ka midagi jõululauale panna.
Kui oma sotsiaalmeedia sõpradelt küsisin, mida seekord jõululauale pannakse, siis kõlas see ikka nagu klassika. Pärimuskoolitustalu pidav perenaine kirjeldab: „Jõululauale oma juurikad: kartulid, peet, porgandid, kaalikad, pastinaak, mustrõigas, naeris. Juurde minu kõige parem firmaroog – läätsepikkpoiss. Praetud hapukapsas muidugi ka. Juurde pohlamoos, jõhvikamoos, vürtsimoos, mädarõigas. Mõni lihasööja kodanik tuleb oma suitsuliha ja endatehtud süldiga. Salatit ei tee, sest keegi ei jõua tegelikult ju mitut käiku süüa. Hea vein muidugi ka. Ööseks jääb toit muidugimõista lauale ja õue saab kahjakorv ka viidud. Päikese pesas olemise ajal õuetuled-küünlad põlevad. Et valgusele näidata tee koju.“
Umbes kümnendikul juhtudel räägitaksegi ka liha mittesöövatest küllatulevatest sugulastest ja tuttavatest, kelle jaoks valmistatakse ka lihakraami asemel lisaks mingi vegantoit. Üks mu aiandusõpetajast sõber kirjutab: „Enda kasvatatud kõrvitsast salat ja Hiiumaalt korjatud pohladest moos, verivorstid ja taimetoitlasest tütre jaoks nori lehtedes vereta verivorstid, aga seaprae asemel ehk hoopis ahjupart, täidetud kodus kuivatatud õunte ja poest ostetud ploomidega. Ahjukartulid mehe aiamaalt, minu kartulikasvatus ikaldus sel aastal sajaga. Kapsad poest, lausa purgiga, väga head on Salvesti hapukapsad porgandiga. Mees vast suitsetab või soolab midagi. Ma küpsetan jõuluks alati punutud saiu ka, sõbranna kohvikupidajast vanaema retsepti järgi, kus ei säästeta võid ja rosinaid ja muud head kraami. Rosoljet ei jaksa süüa, äkki uueks aastaks…“
Olen seda küsitlust teinud tegelikult aastaid ja senisest enam rõhutakse lisaks headele toitudele ka muule. Üks hiljuti Ameerikas reisil käinud ülikooli õppejõud vestab: „Omaenese tehtud on pohlamoos, kõrvitsasalat ja marineeritud seened, veel ka seenesalat soolatud seentest. Muu tuleb poest, ja meie poed on rikkalikumad kui kogesin Ameerikas. Tore oleks, kui jõuluõhtusse lisanduksid ka head suhted ja üksteisest hoolimine.“
Kummalisel kombel ei räägita enam jõuluvana kommikotist ja peale piparkookide on siiski vähe mainitud ka magusalauda, veel sada kolmkümmend aastat tagasi tulid mu vanaisa Gustav Vilbaste noorpõlvemälestustes kommid Eesti koju Kuusalu lähedale nii:
„Meile tehti isegi jõulupuu, korralikult küünaldega, kuigi küünlaid oli vaid kümmekond, aga maiustusi oli, kompvekke, isegi sokolaadikompvekke – need olid meil uued ja ennenägematud ning meid väikesemaid lapsi narritati nendega, sest need olevat valmistatud hobuseverest. Vähe kahtlaselt neile seepärast ikka vaadati, aga nad maitsesid meile ja need söödi ära – mis siis kui on hobuseverest, hobune on puhas loom, trööstis meid ema.“
Ja ükskõik, mis toimub riigivalitsemises ja rahakotis, siis kommikott tuleb tegelikult majja ka nüüd. Käisin minagi, Eesti Rahva Muuseumi jõululaadal luuramas, mida oma Tallinnast õppimast kojutulevale lapsele lauale panna. Ja põnev on vaadata, kuhu on suundumas eestlaste maitsed 2025. aasta jõuludel. Jõululaada vaieldamatud lemmikud on otse ahjust tulevad rasvapirukad ja kaneelitorud, nende leti taga on alati järjekord. Müüjad ütlevad, et seda paarieurost toitu jõuavad endale kõik lubada. Aga kõige enam ostetakse koju kaasa liha. Nii suitsusauna seasingi müüjad, kui ka õues otse ahjust tulevat suitsusinki müüvad talunikud ütlevad, et müüdud on sada kilo liha, selle järgi näib, et eestlaste ostujõud on siiski raugenud, ostetakse paarisaja grammi kaupa. Lihamüüjad ütlevadki, et jõululaadale tulek eriti rentaabel pole, sest erinevalt lätlastest, meil kodumaisele toidule maksualandust pole ja lisaks tuleb ka ülikallis müügileti tasu, selle peavad nad liha omahinnale otsa lisama, liha hinnaks saab 17 eurot kilo. Aga inimesed suruvad hambad kokku, aga ostavad. Ostavad ka ära kastide viisi verivorsti, mille puhul müüjad rõhutavad omakorjatud vorstirohtu, mida vanaperenaine eraldi korjamas käib. Uudsemad on ka soolekäärus kartulivorstid ja valged tanguvorstid, õigemini nii nagu see 100 aastat tagasi kombeks oli. Ja päris uus toodang on tavalisest suitsuvorstist 2 ja pool korda kallimad punutud suitsuvorstipatsid, kilohinnaga 50 eurot, talumees ütleb, et see on nende leiutis ja sellega on taluperenaine samal ajal müümas ka Lätis.
Liha kõrvale on otsatutes kogustes kõiksugu lihamoose, neid tehakse rabarberitest, pohladest, tikritest ja astelpajust. Astelpaju jookide müüjaid on jäänud vaid mõned, sest polnud hea marja aasta ja astelpajusid kimbutab astelpajukärbes. Vähe on jäänud ka õlletegijaid, koroona-aastatel maale läinud inimesed on tagasi linnas ja ebarentaabel õlletootmine hääbumas. Koduleiva müüjaid oli vaid üks, see sai esimesel päeval oma 60 pätsi 5-euroseid leibu müüdud, ütleb, et hea leiva tegu ei tasugi end enam ära, aga talle lihtsalt meeldib leiba teha.
Kõige rohkem on veini ja kange alkoholi müüjaid, aga nad ütlevad, et inimene ostab kõigepealt toidu lauale, alles siis midagi meeltele. Hoolimata külmast ilmast on kohal ka jäätisemüüja, eestlaste lemmikmaitsed lähevad eaga lahku: lapsed armastavad sidrunijäätist ja vanemad kohvijäätist. Ja lettidel on ikka jälle ka üheeurosed rullvahvlid, see millega taasiseseisvumise ajal paljud toidutootmist alustasid.
Kristel Vilbaste, [email protected]
