Eestis oleks justkui kaks ühiskonda, aadel ja need teised, kirjutab Maarja Vaino Postimehes.
Ene-Margit Tiit kirjutas Postimehes hiljuti sellest, nagu oleks Eestis kaks raha – üks, millest on alati puudus, ja teine, mida alati jätkub. See oli tabav osutus, ainult et probleem ei puuduta mitte Eesti riigieelarvelist raha versus Euroopa Liidu rahad, mis oli Tiidu artikli keskmes. Probleem puudutab minu meelest hoopis mingisugust uut ühiskonnakorda, mida raha kasutamise kaudu kehtestatakse. Sest hiljutisest küsimusest, kas ja kui palju peaks tõstma riigiametnike palku ning uudisest, et Tallinna linnavalitsuse palgad tõusid kõrgemale ministripalkadest, järeldub ju üheselt: olemas on üks rahakott, kus rahapuudust ei ole, ja teine rahakott, mis on alati tühi.
Esimeses rahakotis on raha, mida valitsused (olgu oma- või riigi) kasutavad enda tarbeks. Seal on oma palgad ja endale armsad projektid (olgu majanduslikult kuitahes priiskavad ja kasutud, näiteks Rail Baltic). Viimati võis lugeda majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi plaanist kulutada 1,4 miljoni eurot sellele, et «meelitada» Ida-Virumaal tööle 45 eesti keele oskuseta naist. Ministeerium ise projekti õnnestumisse küll ei usu, aga sellegipoolest saab kõigile kokkuhoidu jutlustavas riigis hakkama panna 1,4 miljonit eurot. Meenutame kõrvutuseks, miks suletakse väikseid maakoole. Sest nende ülalpidamiseks ei jätku raha! Sulgemine «võidab» riigile vahel lausa paarsada tuhat eurot. Näib, et eesti laste ja perede ning nende tuleviku arvelt kokku hoitud raha on vajalik umbkeelsete, Eesti elust mittehuvituvate, võimalik et ka mitte Eesti kodakondsust omavate naiste «meelitamise» peale kulutada, sealjuures juba ette selle ürituse lootusetust tunnistades.
Riigiasutuste ja omavalitsuste eestlaste õiglustunnet riivavat käitumist on saanud juba väga palju. Ühelt poolt riivab õiglustunnet meeletu palgalõhe, mis haigutab riigi olemasoluks vältimatute ametite, nagu päästjad, politseinikud, õed, õpetajad ja kultuuritöötajad, ning anonüümsete ametnike armeede vahel. Inimesed, kes lasevad silma pilgutamata oma palgal «tõusta», jutlustavad «põllul» töötajatele rangel ilmel, et raha ei ole ja on lausa inetu seda praegusel riigile raskel ajal küsida. Kuigi iga lehelugeja võib näha, et näiteks kultuuritöötaja miinimumpalga ja mõne parajasti tipus viibiva ametniku palgavahe võib olla isegi kuuekordne.
Suhtumine on teine õiglustunnet riivav nähtus. Juba aastaid on Eestis hakanud juurduma – või on seda teadlikult juurutatud? – mingisugune veider klassiühiskond, kus eksisteerivad justkui privilegeeritud ühiskonnaliikmed (nn uusaadel) ja «teised». Riik ja selles leiduv raha näib ennekõike olevat esimeste jaoks. Teised – kelle hulka silmapaistvalt on liigitud näiteks «maainimesed» ning perekonnad – arvestagu sellega, et nende enda eluvalikud (sünnitada lapsi, harida maad) on tinginud selle, et neil on raske ja kobiseda pole midagi. Teadagi, matsi asi on müts peast võtta, kui mõisahärra räägib!
Muidugi ei ole meil asi veel nii hull kui Prantsuse revolutsiooni eel. Aga 1905. a. mõisate põletamine ei alanudki väga teistsugustel põhjustel. Vimma on juba kogunenud omajagu. Ja selle vimma põhiline taust ei ole raha, vaid justnimelt kunstlik sotsiaalne kihistumine, inimesi ebaõiglaselt kohtlev süsteem ja suhtumine, sh halduskius, millega saab rahulolematuid «paika panna».
Eesti riik on olemas sellepärast, et eestlased tahtsid endale iseseisvat riiki. Selle riigi eest ohverdasid Vabadussõjas oma verinoore elu mõnedki koolipoisid, selle nimel kannatasid ja surid inimesed Siberis ja Nõukogude okupatsiooni vältel. Kui riik sai uuesti iseseisvaks, oli laiem arusaamine, et see on demokraatlik riik, kus rahval on otsustav sõnaõigus, kus kõiki koheldakse võrdselt ning kus igaühel on võimalus ennast teostada vastavalt oma võimetele. Meil ei ole olnud sajanditepikkust kastiühiskonda nagu Indias või rangelt eristavat klassiühiskonda nagu Inglismaal. Eesti on väike ja siinsed inimesed omavahel tihedalt seotud. Ometi on eestlased pidanud omavahel solidaarse ühiskonna hääbumist aasta-aastalt aina selgemini nägema. (Olgu meenutatud, et korduvalt maailma kõige õnnelikumaks rahvaks valitud soomlased peavad selle üheks põhjuseks ühiskonnas valitsevat solidaarsustunnet.) Hõredaks on jäänud arusaamine, et nii nagu loodus on ökosüsteem, kus ka väikseima putukaliigi olemasolu või väljasuremine mõjutab kogu süsteemi, nii on seda ka riik.
Eestit ei saa olemas olla ainult linnade kujul, ainult ennast teostavate karjääriinimeste kujul, ainult direktiive täitvate ametnike kujul. Õieti, seda kõike ei olekski olemas ilma Eesti külade, külakoolide, suurte perede, kogukonnaaktivistide, oma tööd iga päev tegevate «madalapalgalisteta». See viimane moodustab tegeliku Eesti ja juba selle eest on kõik need inimesed ära teeninud austuse, mitte üleoleva suhtumise. Pealegi, kultuuriline identiteet püsib ikka kõige tugevamini maal, mitte linnas.
Taas hea põhjus meenutada, mida kirjutas Tammsaare matsi ja vurle kohta: «Mats on traditsiooniline, püsiv, visa, alalhoidev. Mis tal on, sellest peab ta kinni, sest selle on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu, oma loomu ja tarvete kohaselt. Tema armastab isegi seda, mille käes ta kannatab ja millega peab verist võitlust. Vurle ei ripu kõige hingega millegi küljes ja tema tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale. Parem paneb ta hõlmad vöö vahele ja läheb Brasiiliasse või Austraaliasse. Vurle seab end iga tuule järele, puhugu ta idast või läänest. Üleöö saab temast venelane, sakslane, prantslane või inglane. Aga seda ainult keele, riiete, mööbli või näovõõba poolest. Oma sisemises olemuses pole ta ei see, teine ega kolmas, sest tema on ainult vurle – loomutuse ja vormituse kehand.»
Eesti riik kui ökosüsteem saab püsida ainult seni, kuni püsivad eestlased kui «matsirahvas». Kui kõik tahavad olla vurled ja mõisnikud, uusaadlikud ja raha endale sebijad, muutub riik ise vurleks – loomutuse ja vormituse kehandiks, mille elanikke ei seo omavahel enam miski.
Seda, millest ei hoolita, koheldakse ka hoolimatult. Kui ebaõiglustunne süveneb ning riigiesindajad oma väärikaid kodanikke kohtlevad nagu toapoisse, võib ühel hetkel juhtuda, et leitakse ennast põlevas mõisas, olgugi kujundlikult, sest oma ülbuses on kõik maha mängitud.
https://arvamus.postimees.ee/8239305/maarja-vaino-klassiuhiskond-eestis-uusaadel-ja-teised
Maarja Vaino, Postimehe kolumnist
