Viido maalitud papagoi.
Tulin pärast pikka jalutuskäiku väljast tuppa ja tahtsin televiisori käima panna CNNi või BBC peale, kui mu tähelepanu köitsid kaks muusikut, üks mängis harfi ja teine viiulit. Nad mängisid Bachi „Ave Mariat“. Unustasin CNNi ja BBC ning vaatasin kontserdi lõpuni. Silme ette tulid 1970ndad aastad ja ma unustasin end viiulimuusikasse.
See oli siis, kui ma kolisin maale oma uude korterisse. Majaomanik Long Branch, New Jersey’s tutvustas mind oma poja Herb Axelrodiga, kellele kuulus kirjastusfirma TFH Pet Publications. Herb küsis, kas ma oskan maalida papagoid. Vastasin, et ma võin proovida ja tegin talle ühe valmis. Näitasin talle ka paljusid teisi oma maale ja Herb ütles, et tal on veel üks firma, Paganiniana Publications ja et ta parajasti töötab koos Leslie Shepardiga ühe raamatu kallal. Ta palus mul teha viiskümmend pliiatsi- ja tindijoonistust “Paganini” raamatu jaoks (vt. amazonis http://amzn.to/2peQrjl). Sain selle tööga õnnelikult hakkama.
Herb Axelrod mängis ka ise viiulit ja ta oli New Jersey sümfooniaorkestri suur toetaja. Ta kutsus mind kuulama ühte imelast, noormeest, kelle nimi oli Elmar Oliviera, kes oli just saabunud Moskvast. Elmar mängis Mendelssohni viiulikontserti e-minoor. Olin lummatud, sest ma polnud kunagi enne midagi nii ilusat kuulnud. Ta on siiani ainuke Ameerika viiulimängija, kes on võitnud Moskva Tshaikovski-nimelisel rahvusvahelisel muusikakonkursil kuldmedali ja seda 1978. aastal. Ta võitis hiljem veel mitmeid auhindu rahvusvahelistel võistlustel. Sain temaga sõbraks ja ta isegi palus, et ma teeksin oma maalidest näituse ühe tema kontserdi ajal. Pärast seda läksime õhtusöögile, mil ta näitas mulle ka oma „Strettonit“, mis oli valmistatud umbes 1729–1730. aastail Giuseppe Guarneri del Gesu poolt! Mulle meeldis tema puhul kõige enam tema pretensioonitus. Ta oli loomuliku huumorimeelega. Igatahes sain ma suurepäraselt tuttavaks klassikalise muusikaga.
Minu ema õppis Tallinna konservatooriumis, aga tema lauluõpingud jäid sõja tõttu lühikeseks. 1944. aasta septembris põgenes ta Eestist. Ka minu naine Heli õppis konservatooriumis, ta lõpetas selle sopranina.
Noorukieas ei vaimustunud ma klassikalisest muusikast. Alles 1970ndatel aastatel hakkasin ma seda tõsiselt kuulama. Algul oli see nagu tavaline taustamuusika ja ma ei teinud vahet Vivaldil ja Purcellil. Samal ajal tegin ma Muusikapärandi Seltsi väljaannetele kaanepilte. Õppisin tundma paljusid nimesid, hakkasin kuulama nende muusikat ja hindama nende erinevusi. Nagu paljudele, meeldib ka mulle Pavarotti. Ta laulis jõuliselt, sujuvalt ja kaunilt kõiki tenoripartiisid. Ma ei talunud sopraneid, nad tundusid kõik ühesugused, kuid siis ma sattusin kuulama laulmas Beverly Sillsi. See muutis minu jaoks kõik. Peagi kuulasin ma Anna Moffot, Joan Sutherlandi, Kiri Te Kanawat jpt. Pavarotti muutus minu jaoks liiga suhkruseks. Pigem nautisin ma „Jussi“ Björlingit, tema metalset häält, vaatamata sellele, et ta tassiti lavale, sest ta oli purupurjus, ja pärast veeti sealt ära. Temast sai minu kangelane.
Ma naudin praegust noorte klassikalise muusika tähtede saadet ETVs “Klassikatähed”. Ma näen, et muusikamaailm on kindlates kätes ja minu usk noortesse on kindel. Kes iganes tuli mõttele see saade teha, on geenius. Eesti suhtub endasse tõsisemalt kui kunagi varem, kui ta oskab hinnata klassikalist muusikat.
Viido Polikarpus
