AUGUST WALDMAN, kelle eriliseks teeneks oli Ameerikas püsiva eestikeelse kirjasõna loomine. Waldman oli ajakirja “Meie Tee” sünni ja loomise juures 1931. a. Samuti oli ta Vaba Eesti Sõna vastutav toimetaja 11 aastat.
Kirjastusühisus The Nordic Press, Inc. (TNP) on jõudnud vanuriaastatesse! Lehe sünnipäevaks võib pidada 18. jaanuarit 1949, mil kauaaegsed väliseestlased tagasid uue organisatsiooni algkapitali ja registreerisid TNP New Yorgi osariigis. Läks veel pea kuus kuud enne kui vastne lapsuke “Vaba Eesti Sõna” 11. juunil 1949 ilmavalgust nägi.
New Yorgi Eesti Majas toimus tolle äsjaasutatud ühistu esimene osanike peakoosolek 15. märtsil 1949. Pikema ülevaate iseseisva kirjastusühisuse loomise ja oma trükikoja asutamise vajadusest andis ajakirja “Meie Tee” toimetaja August Waldman, tõmmates võrdlusjooni kuuajakirja arengukäigust ja eelseisvatest ülesannetest ning kirjeldades ka ettevalmistustöid, mida viimase pooleteise aasta jooksul oli tehtud.
August Waldman tõstis esile asjaolu, et “Meie Tee” oli tollal ainuke vaba eesti sõna Ameerikas (teatud ajajärgul ainuke vaba eestikeelne väljaanne maailmas). Kuuajakirja majanduslik ja tehniline baas üheksa aasta kestel oli õieti üksikute eestlaste pingutuste vili. Et rahuldavalt täita ülesannet ja kuuajakirjana edasi tegutseda, tuli muutunud olukorras teha majanduslikke ümberkorraldusi ja otsida võimalusi sõnumite kiiremaks vahendamiseks – tuli mõelda oma trükikojale. A. Waldman nentis oma kõnes, et loodav The Nordic Press võtab need mured ja suured ülesanded oma õlgadele. Ka majanduslik kandejõud on vahepeal suurenenud; kauaaegsed väliseestlased on algaastate raskustest üle saanud, leides rohkem mahti Välis-Eesti elust osavõtmiseks ja kultuurielu majanduslikuks toetamiseks ning on otsustanud nüüd õla alla panna uuele kirjastusühisusele. Sellest kirjandusühisusest peab kasvama võimas Välis-Eesti ühistegev ettevõte, kus kaasa löövad kõik väliseestlaste organisatsioonid, mis kasvavad pidevalt Euroopast tulevate kaasmaalaste arvel. Ühisettevõte, kus ei aeta kitsast kildkonnapoliitikat ega äri üksikute inimeste rikastamiseks, vaid mis teenib eestlaste üldhuvisid, nentis A. Waldman oma sõnavõtus.
Peakoosolek valis TNP ajutise juhatuse koosseisus: esimees – Jacob Madison, abiesimees – August Salony, laekur – August Waldman, abilaekur – Mihkel Allik ja sekretär – Adolph Lell. Nagu ülal mainitud, ilmus esimene 4-leheküljeline “Vaba Eesti Sõna” väljanne 11. juunil 1949. Peatoimetaja oli August Waldman ja tegevtoimetaja E. Roosaare. Toimetus asus 310 Pearl Street, mille ruumid annetas August Salony. Talitus leidis ruumi New Yorgi Eesti Majas. Märtsis 1950 hakkas leht ilmuma juba 8-leheküljelisena ja 7. juunist 1952 12- leheküljelise väljaandena. 1950 a. juunis sai toimetuse addressiks 80 Fourth Ave Manhattanil. 1957. a. asutas Harry Kuuse oma trükikoja ja toimetus kolis 127 West 26 Street tuba #902, kuhu jäädi kuni H. Kuuse lahkumiseni siit ilmast 1980. Lehte ladus umbkeelne välismaalane, kellega toimetaja H. Raudsepp vestles vene keeles. Seejärel hakkas lehte trükkima Bembo Typographic.
1985. a. aastal kolis toimetus Eesti Majja ning mindi üle lehe ladumisele arvutis, kuid trükiti välja käsitsi küljendamiseks ja paljundamiseks Bembo Typographics trükikojas. Peale toimetaja H. Raudsepa manalateele lahkumist alustas toimetaja A. Vaga ka lehe küljendamist arvutis, mis kuni 2003. juunini paljundati ikkagi trükikojas ja varustati tellijate nimedega käsitsi käival masinal Eesti Majas ning asetati vastavatesse postkontori kottidesse postitamiseks.
Teised tuuled hakkasid puhuma, kui majanduslik olukord näitas langust ja kui ingliskeelse lehekülje toimetaja Markus Vaga viis lehe täielikult arvutiajastusse. Leiti trükikoda Long Islandil ja lehte hakati saatma interneti teel trükikotta. Jäi ära ka lehe postitamine Eesti Majast, sest trükikoda saadab lehe otse postkontorisse. See vähendas tunduvalt kulutusi.
Aastal 2004 hakkasid toimetus ja talitus ka ühte kontorit jagama ja sellest peale on TNP juhatuste, toimetus/talitus koostöö väga sujuv olnud. On püütud vähendada kulusid, kus vähegi võimalik, kasutades ka minimaalselt tööjõudu. Praegu ilmub leht tänu lugejaskonna ja leheruumi kasutavate organisatsioonide annetustele. Hiljuti loodi ka “Reserve Account” (Reservfond) lehe edasise ilmumise kindlustamiseks. “Reserve Account” (Reservfond) ei ole uus tulumaksuvaba organisatsioon, vaid lihtsalt eraldi arve TNP, Inc raamatupidamises, mida haldab praegu ajutine juhatus kuni järgmise aastakoosolekuni.
Juhatused on aegajalt kaalunud ka ajalehe ERKÜ või ÜEKN alluvusse kuulumist, kuid seda ei võimalda hetkel TNP juriidiline staatus. Samuti on päevakorras olnud TNP, Inc. muutmine tulumaksuvabaks organisatsiooniks. On aga selgunud, et kirjastusühisus omab vähe lootust saavutada tulumaksuvaba staatust ja seega oleks see majanduslikult riskantne ettevõtmine, arvestades staatuse muutmisega kaasnevaid advokaatide jm kulusid.
Ei saa just ütelda, et A. Waldmani lootus oleks täitunud ja kirjastus TNP kui eestlaste ühine ettevõtmine Ameerikas oleks ilma kildkonna- ja äriliste ambitsioonideta sajaprotsendiliselt väliseesti ühiskonna üldhuvisid teeninud.
Küll aga ei ole lehe sisu kunagi olnud liigselt poliitika keeristesse kistud ja on tõsiselt katsutud kajastada eestlaste kõikvõimalikku tegevust Ameerikas. Kuid on olnud ajajärke, kui algsed kapitali investeerinud kauaaegsed väliseestlased, kes olid peamiselt endised meremehed, kadusid silmapiirilt ning uued juhatuse esimehed haarasid ohjad ja kõik ei kulgenud sujuvalt. Aastatel, kui oli rohkesti tellijaid, ei peetud näiteks üle kümne aasta TNP aastakoosolekuid. Arvatavasti tundsid ka uuemad osatähtede omanikud, et leht on majanduslikult kindlustatult ega nõudnud aastakoosolekuid. Ka on välja löönud mõnikord eesti iseloomule nii omane Andres-Pearu loomus esimeeste ja juhatuseliikmete vahel ja ka toimetuse-talituse sees, kuid lehe ilmumist pole see suutnud takistada.
1995. aastast lakkasid esimehe hüvitised ja 2004. a. ka esimehe ja kõigi juhatusliikmete väikesed reisitasud. Viimastel aastakümnetel töötab juhatus, toimetus ja talitus vägagi ühtselt, püüdes säästa nii tööjõu kui administratiivseid kulusid, välistades isegi elukalliduse palgatõusud töötajatele. Tõusnud on pisut ainult uue veebilehe toimetamise kulud, mida tulevikus loodetakse veebilehe reklaamide sissetulekutega katta. Tellijate arv, keda lehe hiilgeajal oli üle 5000, on tublisti vähenenud ja umbes 860 tellija maksed ei kata kulusid. Lehte antakse praegu välja annetuste toel ja töötajate suurema töökoormusega. (Algaastatel olnud kolme toimetaja asemel on toimetuse ülesanded juba paarkümmend aastat ühe inimese õlul. Ka toimetuse nõunikud on vähenenud kahele isikule. Kirjasaatjaid peaaegu ei eksisteeri enam eestlaste ühiskonnas ja nii on raskusi teabe kättesaamisega eestlaste tegevusest. Nooremad Ameerikas sündinud põlvkonnad ei valda küllaldaselt eesti keelt, et lehte lugeda ning suurem osa neist ei ole ka tegevad eesti ühiskonnas.
Hiljuti Ameerikasse tulnud toetuvad aga veebile ega hooli oma tegevuse säilitamisest paberlehes. Siiski on veel hulgaliselt vanemat põlvkonda, kes ei tegele arvutitega ja/või eelistavad saada paberlehte. Tellijate hulgas leidub isegi eestlasega abielus olnud ameeriklasi, kes abikaasa kaotamisel tellivad edasi lehte ja sooviksid näha rohkem ingliskeelseid uudiseid, samal ajal kui eesti päritolu noorem põlvkond katkestab vanemate lahkumisel lehe tellimuse.
“Vaba Eesti Sõna” ei kavatse siiski veel lahkuda vanuripäevi pidama, vaid loodab oma eluajal kogutud varasalves talletada jätkuvalt Ameerika eestlaste tegevuse ajalugu ning tänab kõiki, kes on püüdnud A. Waldmani ideaale edasi kanda nende pikkade aastate jooksul.
Aime Andra