Eesti Kirjandusmuuseumi kirjandusteadlane Marin Laak oli peatoimetaja inglis/eestikeelsele raamatule „Kalevipoeg: the Estonian National Epic/eesti rahvuseepos“. Raamatu toimetaja oli kanada-eestlane ja kauaaegne MÜlane Harri Mürk. Alljärgnev on intervjuu Marin Laakiga.
Mida tead Metsaülikoolist?
Teadsin MÜ-de toimumisest juba tudengina Tartus, need olid ju legendaarsed.
Ehk mõjutas teadmine MÜ-dest ka kõiki neid kevad-, suve-, sügis- ja talvekoole, mida hakati korraldama pärast Eesti taasiseseisvumist paljudel erialadel? Nagu MÜ-des, arutati ka nendes vabas looduses, kuid ikkagi akadeemilises vormis parasjagu olulisi teemasid, peeti ettekandeid, korraldati arutelusid ja oldi niisama koos. MÜ oli väike eestluse saareke, kus kõlas eesti keel ja eesti meel, mida toideti kaasaegsete teadmistega. MÜ liitis põlvkonda ja hiljem põlvkondi. Praegu on raske öelda, mida ma konkreetselt tean, sest olen just lõpetamas väärikat MÜ ajaloo raamatut, mis Tiina Kirsi ja paljude teiste aukartustäratava töö tulemusel 2012. a ilmus. Seda lugedes on mul tunne, et Kotkajärve ülikool oli justkui värvikirev killuke ajas, mis andis valgust terveks aastaks.
Millega tegeled nüüd?
Küsimus on ilmselt ajendatud sellest, et olen kaasa aidanud „Kalevipoja“ ingliskeelse uustõlke ilmumisele. Kuid selleni viis mind aastate eest „Kalevipoja“ uurimine ühes rahvusvahelises, kuid hoopiski uute tehnoloogiatega tegelenud teadusprojektis. Nimelt oli ühe arvutiprogrammi loomiseks vaja kasutada mõnd kultuuris väga produktiivset kirjanduslikku teksti. Siit hakkasid asjad edasi hargnema ja viisid eesti kultuuriloo digitaalsete mudelite väljatöötamise ja rakendamiseni, millest kirjutasin oma väitekirja. Olen ettevalmistuselt filoloog, õppisin ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, pean ennast siiski pigem kirjandus- ja kultuuriloolaseks. Praegu 20. sajandi eesti kultuuriloo uurimisega kirjandusmuuseumis Tartus tegelengi, eriti huvist rahvuskultuuri identiteedi küsimuste vastu. Tegusamalt püüan aga selle poole, et „Kalevipoja“ uustõlge inglise keeles ilmuks e-raamatuna ja leviks üleilmselt, sellega täituks ka tõlkija soov.
Millest kavatsed rääkida?
Olen Põhja-Ameerika eestlastele võlgu ühe „Kalevipoja“ loo, mille tahan tänavusel MÜ-l niiöelda korda ajada. Räägin „Kalevipoja“ uue ingliskeelse tõlkeraamatu sünnist Austraalias ning trükiks ettevalmistamisest Tartus ja Torontos. Luuletaja Triinu Kartuse ja kunstnik Gunnar Neeme tõlkeraamatu lugu on olnud minu meelest erakordne, jutustamist väärt. Kuid selle tõlke käsikirja „raamatusse raiumisele“ Eesti Kirjandusmuuseumis aitas toimetajana kaasa ka Harri Mürk, kel olid regilaulude vahendamisel suured kogemused. Harril oli raamatuga mitmeid plaane, kahjuks ta ise selle raamatu valmimist ei näinud. Räägin natuke ka „Kalevipoja“ saamisloost 19. sajandil ning rahvuseepose uuest elust tänapäeval.
Mida pakub Kalevipoeg noortele tänapäeval?
Usun, et meie rahvuseeposes on peidus osake eestlase maailmatunnetustest. Ka uue tõlke raamatu autorid, Triinu tõlkija ja Gunnar oma Kalevipoja-aineliste piltidega, lootsid, et oma tööga teevad nad võõrsil kasvanud eesti noortele kättesaadavaks esivanemate rikka vaimumaailma. Kuid miks ainult noortele? „Kalevipojas“ on palju kaunist poeesiat, aga ka põnevat actioni ja müstilisi-nõiduslikke juhtumisi – nende viimaste vastu on maailmas praegu suur huvi. Mis muud on ka „Sõrmuste isand“ või „Harry Potter“? Eesti Kirjanike Liidu esimees luuletaja Karl Martin Sinijärv käis tõlkeraamatu esitlusel välja idee, et ammu oleks aeg teha „Kalevipojast“ film, kaasaegse tehnoloogia vahenditega on see täiesti mõeldav. Muidugi on „Kalevipoeg“ rahvuslik sümbol, mis on andnud lootust ja usku ka kõige raskematel aegadel. Kuid midagi on temas veel. Näiteks eesti 1990. aastate eesti muusikas, kujutavas kunstis, kirjanduses, eriti aga luules esinevad „Kalevipoja“ motiivid sageli, kangelane ja tema siil on Eesti meedias tuntud tegelased. Viimase aja üheks suurimaks üllatuseks oli Kristian Krisfeldti raamat „Kalevipoeg 2.0. Eesti rahva moodne eepos“, vigurlik tänapäevane ümberkirjutust kõigist eepose 20-st loost. „Kalevipoeg“ kui kunstiteos ja tekst inspireerib!
Mida arvad Metsaülikooli tähtsusest eesti kultuuripildis?
Kas ajalooliselt või tänapäeval? MÜ on olnud aastakümneid mõttekoda ja keelekolle. See on aidanud olla kursis kaasaegsete teadmistega ja seda emakeeles. MÜ teene on kindlasti ka rahvusliku vaimu ja tegusate tarkade inimeste sünergia loomine, eesti keele kui kultuur- ja teaduskeele alalhoidmine võõrsil, on ju keel ja mõtlemine seotud. MÜ levis, Kotkajärve traditsioon võeti üle ka eesti kogukondades Rootsis ja Austraalias. Mul on tunne, et metsaülikoolid on olnud võõrsil kohaks, kus kodustest juttudest ja kirjandusest tuntud „muinasjutu Eesti“ kujunes noortele omaks just läbi kaasaegsete teadmiste. Ja võibolla just tänu MÜ-le on mitmed noorema põlvkonna „tudengid“ tagasi Eestis ning on vabas maailmas omandatud hariduse ja teadmistega õla alla pannud meie riigi ülesehitamisele. Kahtlusteta, MÜ koht eesti kultuuripildis olnud ja on märkimisväärne, asendamatu. Ehk on tänapäeval võimalus seegi, et MÜ kujuneb üheks korralikuks eestluse ülikooliks neile, kes on Eestist lahkunud hiljaaegu.
Kotkajärve Metsaülikooli (18-25. august) võib regist-reerida veebilehel www.ees-ti.ca/mu või telefoninumbril 416-421-3812.
