Ikka elu ja aeg läheb edasi. Minu lapselaps Karl Alex koos vana-vanaisa Antsuga endisel Vabaduse väljakul. Autori foto
Võru Maksimarketis kassasabas seistes ja inimesi jälgides kuulsin ma kedagi naljatamas: „Lennuk hakkas alla kukkuma. Äkki tõusis oma kohalt üles imeilus naine, võttis end riidest lahti ja hõikas: „Kas siin on kedagi, kes paneks mind tundma tõelise naisena?!“ Siis tõusis oma kohalt üks mees, võttis seljast oma särgi ja ütles: „Võta, triigi ära!““
Tavaliselt oleks see anekdoot mind naerma ajanud, aga mitte seekord. Miks nii? Mis oli vahepeal juhtunud? Tegelikult mitte midagi. Minus on hakanud võtma võimust tunne, et kõik on rumalad! Selle asemel, et osta nagu tavaliselt tualettpaberit ja piima, ostsin ma mitu kaheliitrist kofeiinita kokakoolapudelit, mis olid alla hinnatud, suure paki valitud šokolaadikomme ja kõige suurema paki kartulikrõpse.
Ning siis ma mõistsin, et mul on depressioon. Sügav depressioon. Panin endale diagnoosi – mul on kevadväsimus. Inglise keeles nimetatakse seda seasonal affective disorder ehk lühendatult SAD. „Sad“ on tõlkes „kurb“. Kevadväsimus tabab meid pärast pikka ja väsitavat talve, kui oleme harva päikest näinud.
SAD-i saab ravida kunstliku päikese abil, aga ka Tenerifest oleks siin palju abi. Antidepressandid ja psühhoteraapia võivad SAD-i sümptomeid vähendada kas siis eraldi võttes või koos valgusteraapiaga. Pean SAD-i solvavaks oma mehelikkusele. Mind teeb murelikuks asjaolu, et depressioon tabab rohkem naisi kui mehi. Selle põhjused on nii bioloogilised kui elustiilist tingitud, aga ka hormonaalsed ja psühholoogilised.
Meeste depressioon on teistsugune kui naistel. Naised tunnevad, et nad on väärtusetud, neis võtab võimust kurvameelsus, süütunne, mehed aga tunnevad väsimust, nad on ärritunud, kaotavad huvi kunagiste meeli köitnud tegevuste vastu ja nad kannatavad unetuse all. Ka võivad mehed hakata liigselt alkoholi tarvitama või narkootikume kasutama. (Mina jätsin nii alkoholi kui tubaka maha 45 aastat tagasi, nii et minu puhul need asjad ei tööta.)
Mehed võivad kõiges pettuda ja muutuda ka vägivaldseiks. Mõned uputavad end töösse, et mitte rääkida oma depressioonist perekonna või sõpradega. Üha rohkem naisi Ameerikas on selle haiguse all kannatades püüdnud endalt elu võtta. Üha rohkem mehi on aga suitsiidiga hakkamagi saanud. Ka see kinnitab arvamust, et mehed on oma otsustes kindlameelsemad.
Pikemat aega kestev depressioon ei ole normaalne osa vananemisest. Suurem osa vanureist on oma eluga rahul, kui neid ei vaeva terviseprobleemid. Aga kui depressioon vanemat inimest siiski tabab, on seda raskem ära tunda, kuna selle sümptomid on siis erinevad ja ei paista eriti silma. Nad tekitavad väsimust, unetust, ärrituvust. Vahel tundub, nagu depressiivne vanur põeks hoopis Alzheimerit või seniilsust.
Dr. Laurence J. Peter ja Bill Dana soovitavad naeruteraapiat, mille järgi ei peaks asju võtma liiga tõsiselt ja olema ise mängulisem, humoorikam. See tähendab avatumat mõtlemist ja käitumist. Nende sõnum on, et näe elu naljakamat poolt ja naudi seda. Oska naerda koos kaaslastega, eriti selle üle, mida nad teevad, mitte niivõrd selle üle, mida nad ütlevad. Huumorisoonega inimene näeb nalja ka igapäevaelu juhtumites. Ja siis ta tunneb, kuidas koorem ta õlgadelt langeb.
Kas huumor on depressiooni vastand? Jah, on! Edaspidigi tahan oma lugejaid lõbustada elu naljakamaid pooli kajastades, et oma surivoodil võiksin elule tagasi vaadates öelda, et olen oma elus palju ja korralikult naerda saanud.
Viido Polikarpus
