Martin Lutherit tunnustatakse kui üht suurte ajaloomuudatuste liikvelepanijat, “suurt meest ehk isikut”, kes on muutnud kogu ajaloo käiku (great man in history). Martin Luther pani liikvele usupuhastuse, mis mõjutas Euroopat ja muud maailma pool tuhat aastat ja mõjutab tänapäevalgi.
Martin Luther sündis 10. novembril 1483 Eislebenis perekonna teise lapsena. Ta sai püha ristimiskombe kohaselt järgmisel päeval, 11. novembril nimeks Martin, sest see päev oli pühendatud pühale Martinile, neljanda sajandi Tour’si piiskopile. Eesti ühiskond tunneb seda päeva “mardipäevana”.
Sel ajal oli elu üldiselt karm ja tõsine. Martini vanemad, eriti isa, olid karmid kasvatajad, nagu oli omane kõikidele selle aja vanematele. Teist koolitus- ja kasvatusviisi ei tuntudki. Luther iseloomustas oma lapsepõlve nii, et selles oli “enam vitsu kui õunu!” Osaliselt selle mõjul kasvas noortes arusaamine Jumal-Isast kui nõudlikust kohtumõistjast ja Jeesusest kui tingimatult pühast kristlase elu isandast. Keskaja ühiskonnas ja kirikus valitsesid käsk ja kohus üle halastuse ja armu. Martin veetis esimesed kooliaastad enne ülikooli astumist Mansfeldis, Magdeburgis ja Eisenachis ladina koolides. Ta astus Erfurdi ülikooli õppima õigusteadust väga eduka üliõpilasena oma isa soovil ja kulul.
Ülikooli raamatukogus avanes Lutherile esimest korda võimalus lugeda Piiblit, siis kiriku ametlikus ladina keeles. Piibli lugemisel ta leidis selles mitmeid õpetusi ja lugusid, mida tema ka kuuleka Rooma katoliku kiriku uskliku ja haritud inimesena ei tundnud üldse.
Ühel ajal on ta öelnud Piibli kohta, et see on kui ilus mets, kus pole ühtegi puud, millele tema sõrm poleks koputanud. Mungaks pöördumine juhtus ülikooliõpingute ajal ühe ägeda äikesetormi ajal, kui Luther palvetas püha Anna poole, et kui ta pääseb eluga tormi käest, lubab ta mungaks astuda. Püha Annat peeti kaevurite kaitsepühakuks. Martini isa Hans Luther oli vasekaevanduse tööline ja hiljem mõne kaevanduse jõukas omanik. Martin Luther jättis maha ülikooli loengud, õpperaamatud ja elu kui Augustini kloostri väravad jäid ta seljataha 17. Juulil 1505. Luther oli väga kuulekas kloostri ning kiriku seaduste ja nõuete täitja. Ta on märkinud, et kui “munklemise” abil saaks keegi taevasse, siis tema oleks selle saavutanud. Talle lubati jätkata kloostri ülikoolis teoloogia õppimist. Kaks aastat hiljem ordineeriti munk Martin katoliku kiriku preestriks.
Keskaja katoliku kiriku teolooga tugines suuresti Aristotelese filosoofiale. Martin aga oli juba Erfurdis olles kasvatatud teises vaimus, inglise õpetlase William Occami vaimus, kes märkis, et filosoofilise tuletamisega pole palju midagi peale hakata usuküsimustes. Aastal 1510 valis Augustini mungaordu Lutheri end esindama Roomas ühes tüliküsimuses. See jalgsi tehtud reis Rooma ja tagasi kestis neli kuud. Õpetaja Otmar Pello kirjeldas Lutherit kui meest, kes ei lasknud Issandat enne, kui oli pärinud Tema õnnistuse. Sellepärast oli reis Rooma temale lootuste ja palvete suureks vastuseks.
Martin Lutheri Rooma reisi kohta kirjutab Otmar Pello järgmist: Erilise õhinaga külastas ta kirikuid ja vanu katakombe. Ei saa ütelda, nagu poleks see avaldanud mõju. Need paigad ise oma vapustava sugestiivsusega meenutasid ülielavalt ristikoguduse nooruspäevi ja see Rooma vaim langes ka Lutherile. Seal oli näiteks kuulus Pilaatuse trepp, mille ees meie Issandat Jeesust Kristust vaevati. Sellel oli kakskümmend kaheksa astet ja ainult põlvitades kõnniti sealt üles. Luther luges samuti igal trepiastmel Meie Isa palve, et saada patu kustutust.…
Rooma vaimulikkonnas oli Luther mõneski asjas pettunud. Ta märkas, kui hooletult võtsid sealsed kõrgemadki vaimulikud usuküsimusi. Kord on ta ka ise Roomas ühel suurel jumalateenistusel missat (armulauatalitust) lugenud. Keegi kohalik preester õhutas teda pahura närvilikkusega: Mine ometi edasi! Sealsed vaimulikud sageli vuristasid missat, sealjuures midagi mõtlemata, kirjutab Otmar Pello Martin Luther nimelises vihikus. Rooma preestrid lugesid kuus missat selle ajaga kui Saksa munk-preester luges ainult ühe.
Kui püüame läbida selle suure mehe vaimumaailma, siis peame koos ühe eesti jutlustajaga ütlema, et Lutheri teeneks jääb see, et ta on ristiusu lihtsaks teinud, eemaldades sealt palju ebaolulist ja liiglihalikku. See lihtsustamine avaldub Lutheri teoloogias, jumalateenistuses, kirikukorras ja ristiinimese elus. Inimlikud lisandid, nagu paavsti Kristuse asetäitjalikkus ja absoluutne autoriteet usuõpetuse ja seaduste poolest, palverännakud, kiriku otse juriidiline institutsionaalsus õndsuse vahendamisel, Maarja kultus ja Maarjale palvetamine, pühakute leegion ja neile nimeliselt palvetamine, reliikviate austamine (pühakute ihu või esemete usuline austamine ja neisse uskumine), armulaua leiva ja veini aineline transubstantsiatsioon ehk ihuks ja vereks muutumine preestri loetud sõnade tagajärjel, kloostri elu ja muu selletaoline on luterluses ära pühitud. Luther pani rõhku Piiblile kui Jumala isiklikule ja otsesele ilmutusele kristliku usu ja elu autoriteedina.
Thomas Vaga,
Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku piiskop