Harald Raudsepp
Harald Raudsepp oli üks neist eestlastest, kes kirjasõna ja meedia kaudu pühendus võitlusele oma maa ja rahva omariikluse ning demokraatliku elukorralduse taastamise eest II maailmasõja järel.
Ameerika Ühendriikides ilmuva ajalehe Vaba Eesti Sõna kauaaegse peatoimetajana ning Ameerika Hääle eestikeelsete saadete poliitilise väliskommentaatorina mõistis Harald Raudsepp oma juhtkirjades ja esinemistes järjekindlalt ja karmilt hukka Eesti okupeerimise naaberriigi poolt, diktaatorliku riigikorra kehtestamise Eestis kõigis selle ebademokraatlikes ilmingutes, paljastas viimaste olemust ning sütitas kodumaal elavates eestlastes lootust ja usku, et demokraatlike riikide ühiste jõupingutuste toel taastatakse Eestis taas demokraatlik riigikord.
Harald Raudsepp sündis 15. novembril 1903. aastal Puiatus, Viljandimaal kohaliku koolijuhataja perekonnas.
Ta võttis juba 15-aastasena osa Vabadussõjast Viljandi koolipoiste roodu koosseisus ja pärast Viljandi Maakonna Poeglastegümnaasiumi lõpetamist 1922. aastal astus Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonda.
Samal aastal ühines ta üliõpilaskorporatsiooniga Revelia, mille tegevusest ta kuni surmani ihu ja hingega osa võttis.
Üliõpilasaastatel valiti ta ka Tartu Üliõpilaskonna Edustuse juhatusse, ta lõi kaasa Üliõpilaslehe toimetamisel ning Eesti Korporatsioonide Liidu (EKL) tegevuse korraldamisel.
Ta eluaegseks tegevuspõlluks kujunes aga ajakirjandus. Nii töötas ta oma karjääri algaastatel ajalehe Postimees Valga toimetuses ja hiljem pikemat aega ajakirjanikuna Tallinnas ajalehe Uus Eesti juures. Ta oli tegev Eesti Ajakirjanike Liidu juhatuses, Kaitseliidus ja teistes rahvuslikes organisatsioonides. Pärast punase režiimi kehtestamist 1940. aastal loobus Harald Raudsepp ajakirjanduslikust tegevusest ja töötas kuni saksa vägede saabumiseni 1941. aasta suvel nii sadamatöölisena kui ka Eesti Tarbijate Kooperatiivi (ETK) ametnikuna. Ta jätkas ajakirjanduslikku tegevust Saksa okupatsiooni ajal, vahistati aga 1944. aasta kevadel sakslaste poolt kui hitlerliku režiimi vastane ja viibis mõningat aega Tallinna Patarei vanglas.
1944. aasta sügisel õnnestus tal koos abikaasaga punavägede eest Saksamaale põgeneda, sattudes esialgu Wiesbadeni ja seejärel Geislingeni põgenikelaagritesse, kus temast sai ajalehe Eesti Post peatoimetaja.
1949. aastal siirdus Harald Raudsepp Ameerika Ühendriikidesse. Asunud elama New Yorki, jätkas ta taas tööd ajakirjanikuna, olles ühekorraga ajalehe Vaba Eesti Sõna peatoimetaja ja ka juhtajakirjanik. Tema sulest on ilmunud enam kui 2000 juhtkirja. Üsna varsti kutsuti Harald Raudsepp tööle ka Ameerika Hääle eestikeelsete saadete toimetusse, kus ta sai tuntuks nõukogude okupatsiooni karmi ja kriitilise kommentaatorina, kelle terav ja jõuline hääl eristus kodumaal nõukogudepoolsete raadiosegajate eetriraginast paremini kui paljude tema kolleegidest diktorite omad. Tema kompromissitu suhtumine Nõukogude Liidu ideoloogiasse viis ta aga varsti vastuollu viimasesse leebemalt suhtuva Ameerika Hääle juhtkonnaga, mistõttu tuli tal Ameerika Häälest 1950. aastate keskel lahkuda.
Pärast New Yorki saabumist rajas Harald Raudsepp korp! Revelia USA koondise, mille esimeheks ta oli kuni elu lõpuni. Lisaks tööle ajalehe juures toimetas Harald Raudsepp ka väliseesti ajakirja Meie Tee, oli tegev Eesti Rahvuskomitee organiseerimisel USAs ja osales aktiivselt Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu ning mitmete teiste organisatsioonide tegevuses.
Eesti taasiseseisvumise eel ja ajal rääkis Harald Raudsepp tihti eesti rahva tulevikust ja vajadusest süvendada noorte arusaamist elust demokraatlikus ühiskonnas. Sel eesmärgil otsustas ta mõni aasta enne surma rajada fondi, millele ta pärandas oma maise vara ja mille sihiks on rahaliselt toetada noori, kes taotlevad kõrgemat haridust kas kodu- või välismaal. Nii registreeritigi 1994. aastal Marylandi osariigis heategeva organisatsioonina Estonian-Revelia Academic Fund, mille nimes peegelduvad Harald Raudsepa isamaa-armastus ja tema eluaegne pühendumus korp! Reveliale.
16 tegevusaasta jooksul on fond Harald Raudsepa nimelisi stipendiume määranud 751-le Eesti ja välismaa ülikoolides õppivale üliõpilasele kokku üle 698 tuhande USA dollari ulatuses ehk summas üle 594 tuhande euro.
Harald Raudsepp ei naasnud enam kunagi kodumaale, mille vabaduse ja heaolu eest oli ta kogu eluaeg välja astunud. Kui ajalehe New York Times reporter temalt 1994. aastal avaldatud intervjuus küsis: „Miks?”, siis vastas ta: „Pikki aastaid ei lubanud nad mul tagasi pöörduda ja nüüd on selleks juba liiga hilja.”
Harald Raudsepp suri 3. aprillil 1995 oma 92. eluaastal. Ta on maetud New Yorgi eestlaste matusepaika Kensico kalmistul oma abikaasa Eugeenia kõrvale.