Oleme Euroopa «rännuhimulisemaid» rahvaid – ligikaudu paarsada tuhat eestlast (15 protsenti) elab võõrsil, emakeelt õppivaid lapsi on välismaal aga kõigest 2700, kirjutab Õpetajate Lehes Sirje Pärismaa.
Optimist ütleks, et juba 2700 last, sest eelmisel õppeaastal oli õppureid tuhande jagu vähem. 2700 haridus- ja teadusministeeriumi kokkuloetud last on koondunud üle ilma 53 kooli-seltsi-lasteaia juurde. Valdavalt on tegu pühapäevakoolidega, kus eesti keelt ja kultuuri õpitakse mõni kord kuus. Stockholmi eesti koolis ja Helsingi Latokartano koolis saab asukohamaa õppekavade järgi kakskeelset õpet umbes 190 põhikooliealist eesti last.
Kakskeelsed on ka Helsingis üks lasteaed ning Riia eesti põhikool, Aleksandrovka keskkool Krimmis, Petseri lingvistiline gümnaasium ja Ülem-Suetuki põhikool Siberis, kuhu Eesti riik on lähetanud õpetajad. Riigi lähetusega töötavad eesti keele õpetajad ka Euroopa koolides Brüsselis ja Luxembourgis, mis mõeldud euroametnike lastele. Kokku on keelesaadikuid-õpetajaid kaheksa. Lisaks veel üheksa lektorit kõrgkoolides.
Välismaal elavate laste, nagu ka eestlaste täpset koguarvu ei oska praegu öelda ükski ametkond, sest paljud riigid ei registreeri elanike etnilist päritolu ega rännet. Suur osa sõja järel väljarännanud eestlaste järglastest on aga segunenud asukohamaa rahvastikku.
Eesti keele õpet välismaal toetab riik rahvuskaaslaste programmi kaudu, tänavu kulub selleks 397 296 eurot. Eesti Instituudi kaudu ja haridusministeeriumi rahastamisel saadetakse välismaale õppevara, koolitatakse õpetajaid, makstakse neile palka, ruumide renti ja toetatakse väliseesti kogukondade haridusprojekte.
«Eelmisel aastal sai konkursi kaudu tegevuseks toetust 30 kooli ja seltsi,» lausub Eesti Instituudi eesti keele ja kultuuri välisõppe koor-dineerija Raina Reiljan ja ennustab, et õpetuspaiku tuleb veelgi juurde, kuna väljaränne on kasvanud. Uuest aastast alustas tegevust kolm uut kooli: Kölnis, Bolognas ja Luxembourgis.
New Yorgi eesti kool on üks vanimaid, loodud juba 1939. aastal ja seal on emakeelt hoitud mitme põlvkonna vältel. Õppekavas on eesti keel, kodulugu, ajalugu, rahvatants ja laulmine, kohtutakse paar korda kuus. 65 õpilasest kaheksa on Eestis sündinud, peamiselt diplomaatide lapsed. Kooli juhataja Merike Barboraki sõnul pole nende eesmärk niivõrd keeleõpe, kuivõrd kontaktide otsimine ning Eestiga seose säilitamine, sest vanemate lähetus on lühiajaline.
«Eesti riigi toetus on minimaalne, saame igal aastal õppematerjalid, mõne korra oleme toetust saanud eriprojektidele,» loetleb Barborak. «Vaja on muidugi märgatavalt rohkem. Põhiprobleem on õppetöö kvaliteet. Kuna kooli eelarve ei luba töötasu maksta, töötavad õpetajad vabatahtlikkuse alusel, mistõttu on raske leida pedagoogi ettevalmistuse ning kogemusega inimesi. Neljal õpetajal 18-st on pedagoogikutse. Riigi abi oleks vaja just õpetajate ettevalmistuseks kohapeal toimuva või online-koolitusena. Riik võiks toetada meile sobiva õppematerjali väljatöötamist. Meie õpilastele ei sobi Eestis väljaantud materjalid. Kontekst on liiga erinev, vene koolidele mõeldud keeleõpikud põhinevad vene keele grammatikal, mitte inglise keelel.»
Raina Reiljani sõnul sõltub eesti keele õpet pakkuvate koolide ja seltside loomine peamiselt aktiivsetest ja ettevõtlikest eestlastest. Näiteks on teada, et Hispaanias on arvestatav kogukond, kuid nad pole seltsiks ega kooliks koondunud. Nii tuleb sellistes piirkondades elavatel peredel ise laste keeleoskuse eest hoolt kanda.
«Eestikeelset haridust annavad lastele edasi vanemad. Meie kodune keel on eesti, loeme eestikeelseid raamatuid, lisaks muidugi suur ar-mastus isamaa vastu,» toob Hispaanias elav lapsevanem Külli Reinsalu näiteid oma pere «meetmetest», säilitamaks rahvusvahelises koolis õppiva poja eestikeelsust ja -meelsust. Paaril suvel on vanemad viinud poja Eestisse laagrisse, kus teda ümbritsevad ainult eesti lapsed.
«Selliseid laagreid «hilis-väliseestlastele» vanuses 15+ võiks ka riik korraldada, et noored tunneksid, et nad on koju tagasi oodatud,» soovitab Reinsalu.
Et emakeelse õppe võimalusi välismaal laiendada, kavatseb haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakond luua e-õppe kursuse. Algust tehakse põhikooli 9. klassist. Eelmisel nädalal arutletigi selle teema üle ministeeriumis. Keeleosakonna peaeksperdi Andero Adamsoni sõ-nul paneksid programmi kokku tegevõpetajad, võttes aluseks Eestis kasutatavad õpikud. Kursuse läbinu sooritaks ka eksami ja saaks tõendi, mis võimaldab Eestis gümnaasiumi tulla.
Ideaalis võiks taolisi e-kursusi olla kõigis õppeainetes. Seda moodust kodust kaugemal õppijaile kasutavad näiteks soomlased. HTM-i andmeil on praegu Eesti teadusagentuuri tellimusel koostamisel e-kursused gümnaasiumi valikainete jaoks loodusainete vallas ja need on tulevikus kõigile kasutamiseks vabad. Õppekirjanduse areng suundubki e-materjalide poole. Esialgses plaanis pole küll kavas välja arendada iseseisvaid e-kursusi, nii et eemal olev õpilane toimetaks iseseisvalt ja tal on ühendus õpetajaga, kes juhendab, annab ülesandeid ja kontrollib. Küll on aga sarnaste kursuste arendamine juba olemasolevate e-materjalide põhjal võimalik.
«Kui pere peaks otsustama tagasi tulla, on hea, kui lapsed oskavad eesti keelt tasemel, mis võimaldab meie haridussüsteemis jätkata sa-mas klassis, kus ta välismaal oli,» lausub Adamson. «Loodetakse, et keel säilib iseenesest, aga lastega tuleb kodus tegelda. Ka ajutiselt välismaale tööle läinud peaksid teadvustama, et nende lapsed peavad oskama eesti keelt. Teadlikkus ja vajadused on erinevad, aga vaadates eesti koolide arvu suurenemist viimase paari aasta jooksul, tundub, et on hakatud rohkem hoolima.»
Eesti keelenõukogu esimehe, Tartu ülikooli professori Birute Klaas-Langi sõnul peab Eesti riik hoolikamalt läbi mõtlema, kuidas tekitada võõrsile läinud inimestes tunnet, et nad on oma isamaaga seotud. Järjest rohkem on ju peresid, kes elavad mõne aja välismaal koos lastega. Varem arvati, et kes läheb, see jääbki. Praegu on tavaline, et mingi aeg tööelust veedetakse välismaal.
«See on suhtumise ja hoiakute küsimus – rääkida lapsele, kui suur väärtus on mitmekeelsus ja et tal on olemas eesti keel,» tõdeb Klaas-Lang. «Töökoha saamisel võib tulevikus olla eelis eesti kui ELi ühe ametliku keele oskus.»
Hoogustuv väljaränne on tabanud ka teisi Baltimaid. Leedust on viimase kümne aasta jooksul lahkunud kogunisti pool miljonit leedulast. Leedu keelt räägib maailmas neli miljonit inimest, neist elab kodumaal kõigest kolm miljonit. Suurima leedu keele kõnelejate arvuga linn pole Vilnius ega Kaunas, vaid Chicago!
«Nii suur elanike kadu sundis Leedut ümber vaatama hoiakuid ja tegevusplaane,» nendib Klaas-Lang, kes on ka Leedu aukonsul Eestis. Sarnaselt meiega on neilgi rahvuskaaslaste riiklik toetusprogramm. Sihiks on lähiajal saata üle maailma 50 leedu keele õpetajat paika-desse, kus elavad suuremad kogukonnad. Praegu on 31 riigis 164 pühapäevakooli jm haridusinstitutsiooni, kus õpetatakse leedu keelt. Õppega on hõlmatud ligi 6300 last.
Stockholmi eesti kooli õpilastest umbes kolmandik on sündinud Eestis. Õpetaja Ülle Langeli sõnul sõltub laste keeleoskuse tase kõige roh-kem perekonna suhtumisest ja suhetest Eestis elavate sugulaste-tuttavatega. Vahel on kolm aastat võõrsil elanud laps kaotamas oma eesti keele oskust, kuigi õpib seda koolis kolm korda nädalas, ent pere tahab kiiresti sulanduda uude keelekeskkonda. Samas klassis on aga kolmanda-neljanda põlve väliseestlaste järeltulija, kellele eesti keel on loomulik keel, küll natuke vanamoodne, aga seda kasutatakse rõõmuga.
«Paljud välismaale siirduvad eesti pered seisavad murelikult küsimuse ees: kuidas kohaneda võimalikult valutult asukohamaa haridussüsteemi ja tavadega, aga samas säilitada oma emakeel,» lausub Langel. «Oleme sageli märganud, et akadeemilise tagapõhjata vanemad ei pööra oma pere identiteedi küsimustele mingit tähelepanu. Ei tea küll, kuidas, aga kõik Eestist lahkuvad pered peaksid endale teadvustama, et keeli ei vahetata lihtsalt niisama. Paari aastaga ei muututa kellekski teiseks, vaid jäädakse elu lõpuni kuuluma sinna, kus on su juured.»
