Karsten Brüggemann jätkab Eesti ajaloo ümberhindamist. Ta on võtnud käsitluse alla Vabadussõja (”Ajalooteadus ja Eesti Vabadussõda – uut uurimisperspektiivi otsides”, Ajalooline Ajakiri 2008, 3, lk 171-183). Uut otsides on sissejuhatuses vaja senine panus näiliselt viisakalt maha teha. Eduard Laamani kanoniseeritud teos”Eesti iseseisvuse sünd” andvat lugejale teleoloogilise narratiivi, mis põhineb ideel, et igal rahvusel on õigus elada omaenda riigis. Teise kanoonilise osana Eesti legitimeerivast diskursusest 1930. aastatel võib vaadelda 2-köitelist teost ”Eesti Vabadussõda”.
Brüggemann möönab, et kahtluseta on võidukas iseseisvussõda uue rahvusriigi jaoks ideaalne alus loomismüüdile. Lisab, et teaduslikust seisukohast vaadatuna aga kutsuvad sellised rahvuslikud narratiivid esile kriitikat, kuna need on liiga lihtsad, et olla tõsi. Selgitades, et loomulikult tajuti Eesti puhul sõda peamiselt ”rahvusliku” võitlusena välisvaenlase või täpsemalt mitte-eestlasest vaenlase vastu, sest klassikalise patriootliku narratiivi peamise kasvatusliku momendina nähti kogu rahva üksmeelset pingutust võõrvõimu alt vabaneda. Asjale võib aga vaadata ka teistmoodi: nii Punaarmee kui ka Saksa Landeswehr omasid toetajaid ja inimeste poliitilised valikud ei olnud nii selgelt hea ja kurja vahel formuleeritud, nagu rahvuslik narratiiv seda hiljem esitada püüdis. Ja rõhutab: ei tohi unustada, et Punaarmeed ei purustanud eestlased. Nemad suutsid koos kindral Judenitšiga kaitsta oma piire sellal, kui punavägesid vajati teistel rinnetel. Nii olid ka Lenin ja tema bolševikud – Eesti partnerid Tartu rahu läbirääkimistel – võitjate hulgas.
Kui Brüggemann on lugenud ”kanoniseerituid” Vabadussõja käsitlusi – vabaduse eest võideldes polnud palju võimalusi selle filosoofiliseks ja psühholoogiliseks analüüsiks – siis peaks ta teadma, et Punaarmee toetajaid ehk bolševike esindajaid pole kahe silma vahele jäetud. Puudub tõepoolest midagi Landeswehri toetajatest, sest nende hulka ei saa vist lugeda Eesti rahvavägede kõrval võidelnud Balti pataljoni? Sõja ajal võideldakse ka sisevaenlaste vastu. Või oli see tema arvates kodusõda? Mis puutub Loodearmee panusesse rinde hoidmisel – kui lugeda Vabadussõja ajalugu, paistab, et üsna tihti, kui eestlased andsid mõne rindelõigu üle venelastele, käitusid nad kui marodöörid ja taganesid Punaarmee rünnakul, nii et eestlaste rahvaväel oli probleeme olukorra stabiliseerimisega. Pealegi likvideeriti demoraliseeritud Loodearmee juba novembris 1919 ja ei hoidnud mingit rinnet otsustavate lõpplahingute ajal. Punaarmee purustamine on Brüggemanni enda väide, tõrjuti selle katseid purustada eestlaste rahvaväge ja vabadustahet. Brüggemann tahab vist näidata, et kuigi Judenitš ei tahtnud tunnustada Eesti iseseisvust, võlgneb Eesti siiski selle eest just talle suurt tänu? Oli ju tõhusamat abi, eriti liitlaste laevastikult ja soome vabatahtlikelt.
Brüggemann imestab, et kui 1918. aasta detsembris oli Eesti ajutisel valitsusel raskusi sundida oma inimesí võitlema Punaarmeega, siis 1919. aasta aprillis hääletas rahvas ülekaalukalt vasakpoolse, kuid rahvusliku esinduse poolt Asutavas Kogus. Seda loomulikku algusreaktsiooni pole unustatud ”kanoonilises” ajaloos, aga see ei tähenda vist küll Eesti sotsialismi poolehoidu vene bolševismile, kas oleks tulnud relvad maha panna? Paljud polevat tahtnud sõdida, oli ka väejooksikuid. Kus neid pole? Kõige enam hakkab talle silma üks asi: väike, ent siiski märgatav osa meestest keeldus avalikult täitmast käsku, sest nad ei tahtnud sõdida Venemaa pinnal. Ta ei pane tähele, et seda probleemi püüti lahendada Loodearmee kaasamisega, mis tõi kaasa pettumist.
Brüggemann kurdab, et puudub ka Vabadussõja sotsiaalajalugu. Väidab, et ükski ajalooline sündmuste kirjeldus ei saa olla ”objektiivne” selle sõna puhtas mõttes. Seni kirjutatud Eesti iseseisvuse saavutamise lugu on narratiivina kindlasti ühekülgne, sest on meeste lugu – veelgi enam, see on ka meeste kirjutatud. Milline oli naiste vaade sõltumatusele ja võitlusele? Puudub järelikult ka naiste kirjutatud sõjaajalugu? Ja kui ”objektiivsed” on ajaloolaste tagantjärele tarkuse tulemused, nõuded, mida tookord ei täidetud, sest olukord nõudis tegutsemist ja mitte spekuleerimist? Loomulikult tehti vigu, mida pole ka varjatud, aga tulemus kaalus need üle.
Brüggemann on varem deklareerinud, et Vabadussõja võidusammas on anakronistlik vägivalla sümbol (VES 23.07.2009). Ta rõhutab jälle: ”Keegi ei saa keelata Eesti ühiskonnale õigust püstitada monumente, mis sümboliseerivad positiivset minevikupilti, ent selle konkreetse sümboli probleemiks on, et me ei saa mõelda sõjakangelaslikkusest, ilma et me identifitseeriks oma vaenlasi ja legitimeeriks vägivalda. See sõjamonument mitte ainult ei kujuta endast erakordset vanamoelist sümbolit (eriti autori kui sakslase vaatepunktist), vaid seda on ka üsna lihtne tõlgendada viisil, kuidas see pole mõeldud – riigi poolt sponsoreeritud ”vägivalla ruumina” Vabaduse väljakul.”
Vello Helk
