Tänase teksti alapealkiri võiks ka olla: “Demokraatiaveskite vaevalisest jahvatamisest kõikjal Euroopas”.
Olime kaasaga kahekesi teel koju meeldivalt ja väärikalt kulgenud korp! Indla 95. aastapäeva üritustelt Tartus. Rong, milles viibisime, lähenes 9. märtsil meie peatusele Tallinnas, kui üks turske sell kukkus meie peale vene keeles lõugama. Nägu oli tal veel paistes eelneva päeva ehk naistepäeva tähistamisest. Millega me sellist au ära teeninud olime, jäigi mõistatuseks! Olin enne seda viibinud tegelikult mõtteis, kuna saabuv videvikutund meenutas seda, et 75 aasta eest oli Nõukogude lennuvägi suuri osi Tallinnast pilbasteks pommitanud.
Lahkhelisid tundub ümberringi ka üldisemalt jätkuvat! Soome valitsus astus äkitselt tagasi, kuna ei suutnud pakkuda retsepti, mis võimaldanuks soomlaste riiklikult korraldatud (kui mitte ütelda, et sotsialistlikku) meditsiinisüsteemi majandada moel, mis kataks selle kulusid. Valdavat osa Euroopast tabanud demograafiline kriis ei halasta ka soomlaste peale. Soome kulutab küll 9,5 % oma sisemajanduse kogutoodangust (SKT) meditsiiniteenuste osutamise peale, olles sellega 9. kohal Euroopas, kuid sellest ei piisa.
Kui juba nii, siis kuidas peab tublisti nõrgema majandusega Eesti käituma? Eesti võimud kulutavad 6,51% SKTst tervishoiule, asetades meid Euroopas 22. kohale. Per capita on võrdluspilt aga veelgi trööstitum. Soome investeerib kaks korda rohkem raha nina pealt tervishoiule kui Eesti. Seal kulutatakse 4,033 USD aastas nn solidaarse meditsiini peale elaniku kohta, Eestis aga vaid $1,989 (siinsed andmed pärinevad aastast 2016).
Kui aga segaminiolekut Euroopas ka muidu kommenteerida, siis Brexiti vägagi veniv protsess Suurbritannias on kogu tolle saareriigi elanikud ära tüüdanud ja tegelikult ka iirlased samuti. Kogu Euroopal on sellest kõrini! Sel nädalal pidid britid lõpuks otsustama (tulemus on Vaba Eesti Sõna ilmumise ajaks ilmselt juba teada): kas peaminister Theresa May Brüsseliga läbiräägitud “diil” läheb või ei lähe läbi või astub UK ust paugutades Euroliidust välja või küsitakse lihtsalt aega juurde nii, et kogu see lugu jääb veel ja veel vinduma? Mulle isiklikult, kes ma olen endiselt riiklikusse suveräänsusesse ja iseotsustamisse uskuja, mõjub kogu see brittide teekond demoraliseerivalt. Sa võid EL liikmeks ju astuda, oma riiklikku sõltumatust sellega hästi palju kitsendades, kuid väljapääsuteed sealt leida on raske. Iseseisvus kui selline ei tundu tänapäeval punast krossigi enam väärt olevat.
Siin Eestis kordasid reformierakondlased äsjastel üldvalimistel üle ja üle: nemad ei taha, et Eesti tulevikus enam kunagi üksinda jääma peaks. Tegelikult ei või me 100% kindlad olla, et isegi NATO abist Balti riikidele piisata võiks. Loe näiteks Eesti Päevalehes ilmunud intervjuud “USA kindral: vajaduse korral murrab NATO Suwalki koridorist probleemideta läbi” (EPL, 11. märts 2019), mis ei mõju kahjuks eriti julgustavalt, kui välja arvata selle pealkiri.
Veelgi vähem on mul usku, et Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa, jt otsiksid riidu Venemaaga kui peaks puhkema mingi tulevikukonflikt Eesti, Läti ja Leedu pärast. Euroopa Liit kõlbab küll selleks, et baltlased saaksid viisavabalt sinna ehitusmeestena tööle minna ja soovi korral ka sinna jääda, ja kõlbab samuti mugavaks reisimiseks suurde Euroopasse, ja sobib ka suhteliselt tagasihoidlike ning ajaga vähenevate toetuste saamiseks Brüsselilt. Kuid oodata militaarset tuge Vahemere piirkonnast ja Saksamaalt kui Venemaa peaks otsustama, et tal on vaja uus kallaletung ühele väikesele naaberriigile korraldada? Lubage ma kahtlen selles!
Kõik see jutt viib meid aga veel sügavamale (küll juba teistesse) Eesti asjadesse. Me siin kodumaal ootame nimelt – ja võibolla ka pikalt – uue valitsuse moodustamist.
Esimese hoobiga tundusid valimistulemused eestlasi ja eestlust soosivat. Rahvuslikkuse poolt mittetuntud sotsid kaotasid parlamendis viis kohta viieteistkümnest, vene päritolu kodanikud Ida-Virumaal ja Lasnamäel jätsid arvestatavalt valimistel osalemata, ja ka Eestis elavate venelaste lemmikpartei – Keskerakonna – toetus nõrgenes veidi. Immigratsiooniväravaid avardada lubanud ja valimiskampaania ajal etnilist vaenu oportunistlikult külvanud Eesti 200 jäi üldse Riigikogu ukse taha. Reformierakond, mis juhtub olema parempoolne peamiselt küll vaid ettevõtluspoliitika kontekstis, sai ootamatult suure häältesaagi. Ning rõhutatud rahvusluse erakonnal EKREl läks lausa suurepäraselt. Isegi Isamaa partei on võtnud viimastel kuudel kursi autentsema isamaalisuse poole. Ilmselt on EKRE tulek tõepoolest kogu eesti poliitilist maastikut “ekrestanud”, nagu ütles selle erakonna üks juhtoinastest Martin Helme rõõmsalt, kohe pärast valimistulemuste teatavakstegemist. Tõepoolest: isegi Reformierakond on viimasel ajal eestlaslikumaks muutunud.
Läbirääkimised uue valitsuse moodustamiseks pole aga sugugi sujuvalt vedu võtnud.
Kuna liberaalne ja EU-meelne Reformierakond keeldub kategooriliselt EKREga koos tegutsemast, võib kõige sini-must-valgema potentsiaaliga koalitsioon (Reform-EKRE-Isamaa) sündimata jääda. Reform ja Isamaa aidanuks ilmselt taltsutada selliseid EKRE kalduvusi, mis võiksid teha Eestist midagi Viktor Orbáni juhitava Ungari sugust.
Keskerakonda ja EKREt kokku kombineerides, ilmselt koos Isamaaga, võib aga juhtuda hoopis Eesti triivimine Läänest eemale ehk rohkem lähestikku Venemaaga, millist tendentsi väikesevõitu Isamaa üksipäini ilmselt ära hoida ei suudaks.
Tee mis tahad, sõites kas rongis või olles sunnitud juba jälle taluma Keskerakonna venemeelsust, oleme ikka sunnitud venelaste ja Venemaaga arvestama, asudes kas nende mõjusfääri ääremail või lausa nende kahvlis.
