President Alar Karis peatus vabariigi aastapäeva kõnes muu hulgas Eestis maad võtval arutelukultuuritusel, nimetades seda arvamuskiusuks, mis ehmatab oma labasuse ja ulatusega, ning millele järgneb vaikus, kuna keegi ei julge enam oma mõtteid väljendada, ja siis juba ükskõiksus.
President Karis nentis alustuseks, et maailm on muutumises ning arutles Eesti välispoliitise ruumi üle.
President pühendas murelikult suure osa kõnest Eesti rahvastiku kahanemisele ja sellel, kuidas seda peatada ning kuidas anda Eesti peredele tagasi kindlustunne. Sellega on seotud ka hariduse teema ning ühiskonnas aina rohkem maad võttev üksildustunne.
“Kõige valusamalt puudutab see just noori, andes märku, et oleme loonud elurütmi, mis toimib küll tehniliselt laitmatult, kuid kus kaotsi on minemas oskus lihtsalt ja ehedalt koos “olla”,” märkis president.
Karis tõstis esile hiljuti ka uudistest läbi käinud fakti, et igal aastal kaotab Eestis talvekülmas elu poolsada inimest. “Üksinduses kustumine kütmata kodudes või hüljatud nurkades kõneleb valusat keelt meie ühisest hoolimatusest. Need külmunud hinged on meie praeguse eluviisi kõige vaiksem ja trööstitum külg – see on hind, mida maksame üksteisest kaugenemise ja süveneva ükskõiksuse eest,” rõhutas president. Ühtlasi lausus Karis, et need märgid hääletust hääbumisest ei ole kauge tuleviku mure, vaid varjutavad meie argipäeva juba täna – lasteaedu, koole, tervishoidu, meie kultuuri elujõudu ja riigi kaitsevõimet.
Murekohana tõi Karis esile, et Eesti elanike kuuluvustunne on uuringute järgi viimastel aastatel langenud – iga neljas tunneb, et ta ei kuulu Eesti ühiskonda. Muust rahvusest inimeste seas ulatub see protsent suisa neljakümneni.
Sel teemal kõigi parlamendierakondade juhtidega rääkinud Karis pani neile südamele, et riigis tehtavad otsused peaksid olema arusaadavad ja läbipaistvad. Igale otsusele peab eelnema põhjalik analüüs, sest kaalul on riigi toimimine.
“Seda on põhjust nii poliitikas kui avalikus elus tegutsejatele taas meelde tuletada: palun ärge lõhestage ühiskonda lühiajalise kasu nimel,” rääkis Karis.
“Majanduse stabiilsuse alus on riigi valikute ettenägelikkus. Võtkem kuulda meie ettevõtjaid, kes toonitavad vajadust selguse ja püsivuse järele. Heitkem aus ja karge pilk riigieelarvele ja maksudele. Loogem usaldust – uutest maksudest tuleb rääkida enne valimisi, mitte alles siis, kui hääled on loetud” ütles president.
Seejärel tõstatas president küsimuse aruteludest. Ta tõdes, et nii nagu looduses, valitseb ka arvamustes mitmekesisus – ühiskond koosneb erinevatest vaadetest ja meist igaühel on õigus jääda viisakalt eriarvamusele. “Aga kui üks ütleb, et väljas sajab ja teine ütleb, et on kuiv, siis tuleb ikkagi ise aknast välja vaadata,” manitses president.
“Kõvad kärajad oleme me alati olnud. Eks meie seas ole varemgi leidunud tülikäivitajaid ja ässitajaid, parastajaid ja solvujaid, kuid tänane arvamuskius, laiemalt arutelukultuuritus ehmatab oma labasuse ja ulatusega. Oleme oma armsa sauna üle kütnud ja vängest leilist uimased,” rääkis president.
Ta nentis, et selline kuumus ei valmista enam kellelegi rõõmu – ikka ja jälle nõuab vänge sõna veelgi vängemat vastust. “Teate, mis sellele järgneb? Vaikus, sest keegi ei julge enam oma mõtteid välja öelda. Ja seejärel ükskõiksus. Arutelust saab süüdistus, dialoogist kaks monoloogi ja kaasamisest farss. Pihta saab ettevõtlikkus ja kahaneb sidusus. Ja kui me tõesti ise ennast pidama ei saa, siis tuleb teha rahunemispeatused lisaks maanteedele ka kontoritesse ja kodudesse,” pakkus Karis.
Lõpetuseks küsis Karis, kuidas me hoiame ja kaitseme oma peamisi väärtusi, nagu vabadus, õiglus ja õigus, sisemise ja välise rahu kaitsmine, kuidas tagame Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Ja vastas: “Ainus tee, mida mina tean, on haridus. Eesti tulevik algab kooliukselt. Igaühe teekond kulgeb omamoodi, aga rahvaks kasvame nõnda, et kõigi lahknevuste kiuste sünnib meie püüdlustest ühislooming.”
Ent arukaks rahvaks saamiseks ainuüksi koolist ei piisa, vaid vaja on sõbralikku ja hoolivat kodu ning riiki, mis kannustab loovust, vaba eneseväljendust ning ühisosa otsimist ka vaidlustes.
Eesti lugu ei ole ainult ellujäämise lugu. See on edasipüüdlemise, leidlikkuse ja vabaduse lugu, mille jätkamine on usaldatud meie kätesse. Targa rahvana, arukas riigis. Tulevik sõltub meie igaühe valikutest. Tulevik on meie peos,” lõpetas president Karis.
Kõne täismahus: president.ee
