Eesti Kaitsejõudude peakaplan Gustav Kutsar koos abikaasa Viljaga. Foto: Viido Polikarpus
“Religioon, mis vastandub teadusele, on sama vale kui teadus, mis vastandub religioonile.” P. D. Ouspensky (1878–1947)
Vanemaks saades hakkame vähem tähele panema aastate möödumist ja rohkem aastaaegade möödumist. Ka süveneme rohkem oma mõtetesse.
Aastakümneid tagasi, kui ma teenisin USA armees, osalesin ma Kanadas Metsaülikoolis ja kuulasin, mida rääkis minu hea sõber õpetaja Thomas Vaga. Ta rääkis Jumalast. Kui ta oli lõpetanud, tundsin ma vajadust lisada oma kaks agnostiku senti. Olin enda arvates väga tark ja ütlesin, et ma olen suhteliselt palju lugenud ja intelligentne inimene, aga ma ei kujuta ma ette, et Jumal oleks olemas.
Thomas vaatas mulle otsa ja teatas külmalt: „See on sellepärast, et sa oled suhteliselt palju lugenud ja ainult teatud määral intelligentne inimene.“ Ma ei unusta tema vastust kunagi. Kahju, et ma ei osanud siis vastata Carl Sagani (1934–1996) mõttega, et Jumal on seal, kus sa pühid ära kogu maailma müstika, kogu oma intelligentsuse. Sa lihtsalt lülitad välja oma mõistuse ja ütled, et Jumal tegi seda. Minu lemmik sel teemal on Christopher Hitchens, kes kirjutas: „Jumal ei ole suur!“, ja kes kirjutas ka, et kõike seda, mida saab ilma tõenditeta väita, saab ka ilma tõenditeta tagasi lükata. Oscar Wilde aga ütles, et teadus pole muud kui surnud religioonide salvestis.
Minu ema oli väga religioosne ja tal oli kalduvus maniakaaldepressiivsusele. Minu isa ei käinud kunagi kirikus ja ei rääkinud sellest meile ka kunagi. Kord, kui ema oli väga masendunud, võtsin tema öökapi pealt Piibli ja avasin juhuslikust kohast. Ütlesin talle, et Jumala sõna aitab ta üle depressioonist, ja hakkasin talle vana testamenti Iiobi raamatust ette lugema. Ema oli korraks üllatunud ja hakkas siis naerma. Võin selle peale ütelda, et Jumal tegutseb salapärasel viisil.
Üks esimesi, kellega ma Eestisse tulles kohtusin ja sõbrunesin, oli Michael Viise, kaitseväe peakaplan. Jagasime kabinetti Jyri Korgi ja Jüri Valgega, olime kohe Aleksander Einselni kabineti kõrval Narva maantee 8 hoones. Pärast Viise pensionile jäämist tuli tema kohale Tõnis Nõmmik, kes on samuti mu hea sõber. On raske olla ateist, kui nii paljud su sõbrad on usklikud.
Sel aastal Kaitseväe Peastaabi jõulupeol, olles koos oma naisega, oli mul rõõm istuda kõrvuti praeguse peakaplani Gustav Kutsariga. Ta on sündinud 1965. aastal Viljandis. Lõpetanud usuteaduse instituudi 1999. aastal ja saanud magistrikraadi politoloogias Tartu ülikoolist 2007. aastal. Diakoniks sai ta 1989. aastal, seejärel oli ta asendusõpetaja, siis õpetaja õigustes 2000. aastast. Ta on teeninud Saaremaal ja Tartu Maarja koguduses. Kaitseväe kaplan sai temast 2002. aastal. Gustav Kutsaril on neli last ja kuus lapselast. Tema abikaasa Vilja töötab Tallinna Toomkoolis.
Tunnen Gustavit juba aastaid. Rääkisin temaga ka president Kersti Kaljulaiu positsioonist kiriku ja riigi suhtes ja avaldasin arvamust, et see on väga mõistlik, kuna riik ja kirik on meil lahutatud ja kiriku ning riigi vastuseisu tõttu on maailm täis ärevust. Gustav oli sellega nõus ja lisas, et arvamus, nagu oleks eestlased kõige vähem usklikud maailmas, ei ole õige. Asi ei ole selles, et eestlased ei usu, vaid selles, et nad usuvad liiga palju. Nad usuvad nõidadesse, konspiratsiooniteooriatesse jms. Kui sa usud kõike, siis lõpeb asi sellega, et sa ei usu midagi.
Rahulikke pühi soovides,
Viido Polikarpus