Ennesõjaaegne Viljandi volikogu, Dr. Sibul on vasakul laua otsas prillidega
Lugesin 7. aprillil ajalehe Sakala veebilehelt, et Viljandi linnavalitsus omandas kunstnik Juhan Kangilaski 1939. aastal valminud maali “Eesti iseseisvuse väljakuulutamine Viljandis 24. veebruaril 1918”, mis oli 67 aastat olnud avalikkuse eest varjul. Sakala andmetel küsis üheksa aastat tagasi ühe Viljandi linna eramu sahvri laest leitud maali omanik linnalt kunstiteose eest 5000 eurot.
Tsiteerigem Sakalat:
“Sellel maalil on meie linna ajaloo seisukohalt erakordne tähtsus, sest ta on ainuke, millel kõnealust ajaloolist sündmust kujutatud on,” ütles Viljandi linnapea Ando Kiviberg BNS-ile. Linnavalitsus plaanib maali restaureerida ning panna see Eesti Vabariigi 100. aastapäeval avalikult välja mõnda sobivasse saali või halli, kus igaüks seda imetlemas võib käia. „Saagu see ajalooline maal kingituseks Viljandi linnakodanikele Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks,” sõnas Kiviberg.
Viljandi tollane linnapea Gustav Talts kuulutas 24. veebruaril 1918. aastal Viljandi Posti tänaval asuva Rahukohtu hoone trepil iseseisvust, kuid sündmust ei jäädvustanud isegi kõrvalmajas elav fotoäri omanik Jaan Riet. “Nii ei ole ühtegi fotodokumenti sellest ajaloolisest hetkest ja mõnedki tollased osalejad meenutasid hiljem oma mälestustes sündmusega seotud üksikasju erinevalt,” rääkis Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak BNS-ile. “Meenutati, et manifesti ettelugemist oli kogunenud kuulama mitusada inimest, kuid samas teisal mäletati osalejaid olnud vaid mõnikümmend. Ühed teadsid, et päev olnud päikesepaisteline, teised jällegi, et sombune. Ka täpne toimumisaeg jäi ajaloo jaoks märkimata. See olevat juhtunud kuskil pärastlõunasel ajal nii kella 3 ja 5 vahel.”
Huvi toimunu vastu aga püsis ja Eesti Vabariigi 21. aastapäeva eel, veebruaris 1939 kirjutasid kohalikud ajalehed Oma Maa ja Sakala Juhan Kangilaski peatselt valmivast 185×130 sentimeetri suurusest õlimaalist. 23. veebruaril 1939 ilmus Sakalas taiesest ka hägune foto. 1939. aasta oktoobris toimus Kasiino saalis Posti tänav 11 majas Viljandi sügiskunsti näitus, kus oli maal eksponeeritud. Maal kadus 1940. aasta suvel, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi, ja ilmus taas välja 2007. aastal. Edela tänav 5 asuv maja kuulus 1939. aastal kunstnik Juhan Kangilaskile. Poolelioleva maja müüs ta 1940. aasta kevadel vandeadvokaat Martin Kassile ja kinkis ka maali talle.
Martin Kass ehitas maja lõpuni ja peitis maali 1940. aastal ära. Vineerile maalitud pildist sai teise korruse sahvri lagi. Martin Kass suri 11. oktoobril 1984. aastal. 2007. aastal otsustasid Martin Kassi sugulased Edela tänava maja teise korruse müüa ja otsustasid enne seda maja läbi otsida. “Teadsime, et kuskil peab olema mingi maal, kuid ei midagi täpsemat,” meenutas Martin Kassi tütretütar Ly Harjo. “Mingil põhjusel kujutasime ette, et see on rulli keeratud lõuend.” 14. juuli 2007. aasta hommikul otsustati uurida sahvrit. Kui sahvri laest oli tükk välja saetud, selgus, et selle teisel küljel oli osake maalist. Edasi tegutseti juba ettevaatlikult ja siis selgus, et sahvri lagi oligi kadunud maal.“
Juhan Kangilaski maal
Minu vanaisa, dr. Eduard Sibul, oli Viljandi vallavolikogu liige. 1942. aastal kinkis volikogu talle 50. juubeliks Juhan Kangilaski maali. Kui tema poeg, minu isa vend dr. Henno Sibul, suri, jättis ta mulle päranduseks kolm maali, mis rippusid tema väikese kodu seinal. Üks neist oli Juhan Kangilaski maal.
Juhan Kangilaski (1904–1981) õppis Tallinna Kunsttööstuskoolis 1922–23 vabakuulajana graafikat ja 1923–27 Pallases maalikunsti (peamiselt A. Vabbe juures). Ta töötas 1929–37 ja 1948–50 Viljandis Ugala teatri dekoratsioonikunstnikuna, 1937–39 Viljandimaa rahvamajade dekoraatorina, aastast 1950 Tallinnas reklaamikunstnikuna.
Mõtlesin lugejatega jagada üht väikest pildikest möödunud ajast. Kui ma olin New Yorgi Eesti Maja mänedžer, kohtusin ma seal Jaak Kangilaskiga – Juhan Kangilaski pojaga. See oli just ajal, mil mul tekkis võimalus minna Eestisse, et õpetada seal arvutigraafikat. Oli aasta 1994, olin selleks ajaks töötanud arvutigraafikaga juba peaaegu kümme aastat. Minu mõtet minna Eestisse toetasid tookord ka suursaadik Trivimi Velliste ja Anne Velliste. Nii ma Eestisse jõudsingi ja olen siin õnnelikult elanud juba kakskümmend aastat.
Viido Polikarpus
