Jüri Estam
Tere tulemast aastasse 2022, mis on alanud ebatavaliselt pingerikkalt! “Kangialusena” pean silmas Venemaa juhti Putinit, keda John McCain nimetas lihtsalt “thug”.
Venemaa on libisenud autoritarismist totalitarismi. Nõnda kommenteeris Grigori Javlinski – üks Venemaa sotsiaalliberaalse erakonna Jabloko rajajatest – ajaloo- ja inimõigusorganisatsiooni Memoriaal hiljutist ärakeelamist Kremli poolt.
Hiljuti olid siin teemaks Venemaa poolt USAle ja NATOle esitatud ultimaatumid, millised Kreml suure hurraaga teatavaks tegi mõned päevad enne jõule. Seejärel nõudis Venemaa president kurja häälega, et Lääs PEAB Venemaale julgeolekugarantiisid viivitamatult andma. Sest kui Lääs peaks jätma vastamata, on ta sunnitud võtma “sõjalis-tehnilisi meetmeid” kasutusele.
ERRile 10. jaanuaril antud intervjuus kritiseeris Briti analüütik Edward Lucas viisi, kuidas Venemaa need nõudmised esitas. “See on maffia stiilis hirmutamine, mitte diplomaatia.” Lucas peab seda veaks, et lääneriikide juhid nõustusid Venemaa pretensioone üldse arutama, selle asemel, et minna Ukrainale lihtsalt appi.
Käesoleva kommentaari kirjutamise hetkel on meil juba selja taga esimene ring lõppeval nädalal toimunud kolmest suurest diplomaatide kohtumistest Euroopas, seega siis nõupidamised USA ja Venemaa vahel. Need sisuliselt vilja ei kandnud otsustades ajalehtede pealkirjade järgi. Lääs on minetanud nii initsiatiivi kui ka juhtrolli protsessis, mille Venemaa on edukalt käivitada suutnud. Venemaa käitub ambitsioonikalt ja agressiivselt ajal, mil Lääs vaid reageerib. Tunnustatud Vene sisepoliitika analüütik Lilija Shevtsova on nimetanud Lääne senist reaktsiooni “kohmakaks ja valuliseks”. Mõni ime siis, kui Vladimir Putin julgeb nõuda, et NATO peab end äratundmatuseni “reformima”ja allutama end Venemaa tahtmisele. Ent just kaitseks peamiselt venelaste eest NATO ju loodud ongi!
Putin ei vaja rohkem, kui ühtainsat nõrka kohta Lääne “raudrüüs”, mida ta ära kasutada saaks. Üksnes OSCE’l, kellega venelased kohtusid just enne Vaba Eesti Sõna selle numbri trükkiminekut, on 57 liiget.
Läänepoolseim osa Läänest arvab, et rääkimiste pidamine (ja nimelt rääkimised, mitte läbirääkimised) on parem kui mitte midagi. Paraku võib see olla lihtsalt asendustegevus. (Asendustegevuse definitsioon: “tegevus asendamaks teist, tegija jaoks rasket, vastupanu osutavat, kättesaamatut… tegevust ; otsitud, kompenseeriv tegevus). Seda siis selle asemel, et venelaste nõuetele lihtsalt “ei” ütelda.
Küsimusi on palju. Kui Putin ei saa oma tahtmist, mis võib juhtuda Balti riikidele? Kas USA vähendab äkki oma militaarset kohalolu Balti riikidele kriitilises Poolas? Poola kujutab endast peamist sillapead, kust relvastatud abi võiks Balti riikidesse saabuda, kui seda vaja läheks. Mis võib saada Läänemerest mõeldavate kokkulepete tähenduses? Kuidas käitub Saksamaa uus kantsler Olaf Scholz? Millisest puust on Eesti peaminister Kaja Kallas? Kas Joe Biden on suuteline olema adekvaatne? Tegelikult on Putin (ja hiinlased samuti) huvitatud ju praeguse maailmakorra asendamisest millegi teisega.
Illimar Lepik von Wiren tuletas ühes kirjatükis hiljuti meelde Lenini sellist mõttetera: “Kui täägiga sondeerides tunned pehmust, siis lükka. Kuid kui kohtud terasega, tõmbu tagasi”. Seega võiksime näha praegustes rääkimistes torkimist, selgitamaks välja, kas Joe Bidenil või kellelgil teisel Läänes selgroogu üldse on.
Soome tellis hiljuti USAlt 64 F-35A Lightning II sõjalennukit. “Soome otsustab ise oma välis- ja julgeolekupoliitika üle. Siin pole pikemat juttu. Meile ei või survet avaldada.” Nii on öelnud Soome peaminister Sanna Marin.
Eestlased, kelle ühiskond pole ikka veel 100% toibunud II MS tagajärgedest ja Nõukogude okupatsioonist, meie koloniseerimisest rääkimata, peaks mõistma paremini kui keegi teine, mida USA riigisekretär Blinken silmas pidas, öeldes: “Kui venelased on su majja kord juba sisse pääsenud, siis võib mõnikord äärmiselt raske olla sundida neid sealt lahkuma”.
Milline on aga Eesti poliitilise ladviku suhtumine? Riigikogu väliskomisjon – mis pole kahjuks sama asi, kui Eesti valitsus – tegi juba jaanuari algul teatavaks, et NATO idatiiba tuleb kohe tugevdada.
Mitu lääneriiki on saatnud oma sõdureist nõustajaid Ukrainasse, kaasa arvatud USA ja Leedu, Eesti aga mitte.
Peaminister Kaja Kallas (Reform) lükkas tagasi endise välis- ja kaitseministri Urmas Reinsalu (Isamaa) ettepaneku käivitada NATO artikkel 4. (Vt “Kallas tegi Reinsalu NATO artikkel 4 käivitamise ettepaneku maatasa”, ERR, 06.01.2022).
(“Leiame end olukorras), … kus Eesti, tehes koostööd samameelsete riikidega, peaks viivitusteta käivitama NATO artikkel 4. konsultatsioonid. See on automaatne mehhanism, mis asetab kogu toimuva läbirääkimiste kaskaadi meie ja eriti meie liitlaste jaoks teise perspektiivi.” Nõnda kirjutas Urmas Reinsalu.
Üks eesti kõnekäänd ütleb: “Kui trumm on juba läinud, mingu ka pulgad”. Olles Ukrainale (veelkord) kallale tunginud, kui see sündima peaks, ei tarvitse Venemaa juhil olla pärast seda enam suurt midagi kaotada. Endised liiduvabariigid kujutavad endast tema jaoks vange, kes jooksu panid, ja impeeriumi taastamise kinnisidee ei anna Putinile rahu.
Oluline pole niivõrd see, kuidas need asjad Läänest vaadatuna välja näevad. Pelk mantra “Eesti kuulub NATOsse ja Euroopa Liitu” ei tarvitse meid kuulikindlalt kaitsta. Eesti ei ole automaatselt immuunne. Realistlikum oleks asetada end hoopis Putini mõttemaailma.
Müncheni Julgeolekukonverentsi esimees Wolfgang Ischinger ütles hiljuti: “Meie maailm on ohus. Asjad, millistes me traditsiooniliselt kindlad oleme olnud, on murenemas. Reeglitele tuginevat maailmakorda rünnatakse”. Ischinger on öelnud ka, et alles jäänud demokraatiad peavad end kokku võtma, kuna vajadus selle järele on nüüd hästi suur.
