Kalev Vilgats, ajakirjanik
Pärast jaanipühi kogunes Kadriorus presidendi Alar Karise juures riigikaitse-nõukogu (26.06.).
Ajakirjanikud olid lahkelt kutsutud osalema koosolekujärgsel pressikonverentsil. Nõukogu teemad õigupoolest pressiga suhtlemist ei eeldanud: Eesti seisukohad NATO tippkohtumisel Vilniuses ja olukorrast Venemaal, kus oli just lõppenud wagnerlaste marss Moskva peale sinna jõudmata.
Ent ajakirjanikud ei küsinudki riigikaitsenõukogus räägitu kohta, vaid Kuku raadio toimetaja Timo Tarve soovis teada, kuidas kavatseb president toimida kaheksa jaanieelse maksutõusu eelnõuga, mis valitsus umbusaldusega seotuna riigikogus läbi surus. Kas president kuulutab sedasused välja või saadab riigikokku tagasi?
Mulle jäi küll mulje, et Karis oli seda küsimust oodanud, et vastuseks esineda pikema avaldusega. Ta oli need seadused mõni tund varem välja kuulutanud.
Ei kavatse sallida
Karis tunnistas, et temas tekitas kõhklusi nii mitme eelnõu sidumine valitsuse usaldushääletusega. Ta möönis, et põhiseadus annab selleks võimaluse, iseasi on, millal selle kasutamisega minnakse liiale.
Karis hoiatas, et kui valitsus hakkab kõiki eelnõusid siduma usaldushääletusega, on see vastuolus põhiseadusega ja tähendaks parlamentaarse demokraatia tasa-lülitamist. „Pidevalt eelnõude usaldusküsimusega sidumist ei kavatse ma sallida,“ ütles Karis.
Ajakirjanduses on hinnatud Karise avaldust kollase kaardi näitamisena peaminister Kaja Kallasele.
Mäletatavasti avaldati mai- ja juunikuise obstruktsiooni ajal arvamust, et valitsuse ja riigikogu vastasseisu peaks sekkuma president. Riigipea vastas toona, et valitsus ja riigikogu peavad ise oma suhted ära klattima. Nad ei saanud sellega hakkama.
Praegu on reaalne oht, et sügisel jätkub kõik vanaviisi, seda enam, et kui sügisistungjärk peaks algama kõigile kevadsuvel esitatud arupärimistele vastamisega, siis ei jääkski riigikogule millekski muuks aega üle.
Muide, riigikogu juhatus üritas pakkuda opositsioonile võimalust, et nende asjakohastele arupärimistele, mida on sadu, vastatakse kirjalikult. Mõistagi lükati selline ettepanek tagasi ehk anti mõista, et sügisel läheb arupärimistega ministrite grillimine edasi.
Riigipea appi
Niisiis uuris Kallas kohtumisel riigipeaga, kas too ei sooviks olla see, kes aitab ummikseisu riigikogus lahendada. Tõsi, see „uurimine“ meenutas pigem abipalvet riigipeale. Nii on seda mitmes kommentaaris hiljem nimetatudki.
Vikerraadio saates „Stuudios on peaminister“ ütles Kallas konkreetselt: „Ehk on president see, kes võtab erakonna esimehed kokku enne sügist, sest riigikogu päevakord on umbes, et tema kui kõrvalseisja saaks vahendada, et saaksime kokkuleppele.“
Kolmapäeval (28.06.) võttis Karis Kadriorus vastu Isamaa vastse esimehe Urmas Reinsalu. Arvestades presidendi tihedat päevakava, siis vaevalt tõukus see kohtumine Kallase palvest. Ilmselt oli selles varem juba kokku lepitud, kuid Karis sai oma vahendusmissiooni alustada. Ta märkis, et nii koalitsiooni kui opositsiooni käes on võimalus avada umbsõlmed, mis on riigikogus tekkinud. President kordas oma varasemat seisukohta, et kuna parlamendi töö on korraldatud kodu- ja töökorraseadusega, siis saab seda kohendada ainult riigikogu ise. Kas ja mida muutma peaks, see on kuue parlamendipartei öelda. Reinsalu kuulas riigipea jutu viisakalt ära.
Kallas peab tegutsema
Eesti eelmine president Kersti Kaljulaid ütles Vikerraadios (29.06.), et riigikogus koalitsiooni ja opositsiooni vahel kujunenud vastasseisu lahendamise peamine vastutus lasub peaminister Kaja Kallasel. Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 võimuliit oleks Kaljulaidi arvates võinud maksumuudatusi tehes rohkem arvestada vaesemate inimeste huvidega.
Kaljulaid andis raadiosaates „Uudis +“ pikema intervjuu ning see oli tõsine etteheide võimulolijatele. „Tegelikult on ikkagi nii-moodi, et kui valitsus oma programmi ellu viib, siis selle eest vastutab valitsus ja peaminister – ta peab leidma viisid, kuidas ta saab seda teha ja saab teha jätkusuutlikult,“ ütles Kaljulaid.
Kallaselt oodatakse dialoogi
Kaljulaid ütles sõnaselgelt, et peaminister Kallas võiks algatada dialoogi nii teiste erakondade juhtidega kui selgitada rahvale oma poliitikat. Seda enam, et kuidagi on vaja kokku hoida 1,7 miljardit ja kas seda tahetakse saavutada ainult maksude kergitamisega.
Kaljulaidi arvates on peaministril võimalus paluda kõikide erakondade esimeestel kokku istuda, võtta juurde parlamendifraktsioonide juhid ja riigikogu juhatus ning arutada olukorda koos kas või nädal-kaks. Kaljulaid loodab, et just suvel võiks saada midagi ära teha, et riigikogu sügisel toimima hakkaks. Kaljulaidi soov on, et riigikogu peab toimima nii, et „inimesed ei oleks iga päev kas pettunud või lõbustatud sellest, mis seal toimub“.
Sisuliselt jagas Kaljulaid Euroopa Parlamendi praeguse liikme ja endise peaministri Andrus Ansipi seisukohta, et selgitamine on ainus tööriist, mis peaministril tegelikult on.
Oht Eesti demokraatiale
Jagan täielikult Kaljulaidi arvamust, et tähtsamate otsuste sidumine usaldushääletusega ning opositsiooni seisukohtade täielik eiramine võib viia olukorrani, kus iga valitsusvahetuse järel hakkab uus võimuliit varasemaid otsuseid ümber tegema. Kui kaheksa maksueelnõud vastu võeti, siis midagi sellelaadset ütleski EKRE esimees Martin Helme: kui saame võimule, pöörame need otsused tagasi.
Ilmselt tuleb rahval tulevikus üle elada ka EKRE moodustatud valitsus, olgu seda siis kui tahes pikaks perioodiks.
Pikaajaliselt pole kindlasti jätkusuutlik, et Eesti poliitika on üliheitlik, maksusüsteemis pole stabiilsust, majanduskeskkond ei ole soodne ja ettevõtted peavad sellega alatihti kohanema. Kaljulaidil on õigus, et niimoodi hakkab Eesti konkurentsis nii naabritele kui konkurentidele alla jääma. Nõrgeneme nii poliitiliselt kui majanduslikult.
Seda, et Kallas kavatseks erakondade juhid kokku kutsuda, pole kuulda olnud. Vahepeal kukkus üks teine tähtaeg. 1. juuliks pidid ministeeriumid esitama oma kokkuhoiu- ja kärpekavad, mida rahandusministeeriumis praegu kaalutakse.
Seega on hetkel tagaplaanil küsimus, mis siis, kui EKRE otsustab sügisel riigikogus samamoodi jäärapäiselt jätkata?
