Eesti ajalookogemuse eksport vajab senisega võrreldes uusi narratiive ja põhjalikku lahtimõtestamist meie pehme julgeoleku tagamise osana. Mõni aasta tagasi uuris üks Rootsi instituut 15–20-aastaste Rootsi noorte teadmisi naaberriikide kohta. 90 protsenti Rootsi noortest polnud kunagi kuulnud sõna Gulag (95 protsenti teadis Auschwitzi). 40 protsenti arvas, et kommunism on kaasa aidanud heaolu suurenemisele maailmas, ja umbes sama palju uskus, et kommunismiohvreid on üle maailma alla miljoni. 82 protsenti ei näinud Valgevene riigikorras diktatuuri.
Peaaegu mitte keegi ei teadnud, millise võõrriigi pealinn asub Stockholmile kõige lähemal. Pakuti Oslot ja Helsingit. Õige vastus on Tallinn. Paljudel meist on selliseid tulemusi raske uskuda. Oleme ennast juba aastaid pidanud taas Euroopasse kuuluvaks. Veel enam, peame end isegi rohkem Skan-dinaavia kui Ida-Euroopa riigiks.
Hallid tsoonid ja pehme julgeolek
Nõukogude kooliõpikute poliitilistel kaartidel tähistati meie suurt kodumaad värviliselt, lääne mõjusfääri naaberriike seevastu hallides toonides. Nagu selgub, oli olukord Rootsi kooliõpikutes peegelpildis samasugune. Nõukogude Liit ja tema liiduvabariigid asusid hallis tsoonis.
Tartu Ülikooli ajaloodoktorant Olev Ott on viimastel aastatel teinud tänuväärset tööd Soome, Rootsi, Taani ja Norra ajalooõpikute uurimisel. Otti huvitas see, kas ja kui palju kajastavad need õpikud näiteks 1941. aasta küüditamisi ja teisi eesti rahva kannatuste lugusid. Vastus on, vähe või peaaegu üldse mitte. Informatsioon on statistiline ja lugusid paadipõgenikest või küüditatutest ei teata. Mõistagi võiksime nüüd selle peale õlgu kehitada ja öelda, et meil, eestlastel, pole sellega enam midagi pistmist. Oleme Euroopa Liidus ja NATOs ning meie naaberrahvaste mõtlemise hallid tsoonid (loe: mahajäämus regionaalses ajalootundmises) meid ei ohusta.
Tahes-tahtmata rändab mõte sõjaeelsesse Eestisse. Olime ju toona Rahvasteliidu täieõiguslik, respekteeritud liige. Paradoksaalsel kombel kulutab tänapäeva Eesti miljoneid eurosid relvastusele, aga peaaegu üldse mitte oma pehmele julgeolekule. Pehme julgeoleku all pean silmas seda, mida meie naabrid, partnerid ja liitlased meist ja meie ajalookogemusest teavad.
On meil pärast Lennart Merit üldse kedagi, kes tahaks ja oskaks jutustada maailmale eesti lugusid, rääkida meie suhtumisest demokraatiasse ja vabadusse? Peaaegu igas Meri kõnes sisaldus viide meie kuuluvusele Euroopa ja Põhjamaade väärtussüsteemi, mõni inspireeriv lugu. Kas oleme viimasel ajal mõnda Eesti riigimeest kuulnud jutustamas midagi eesti rahva loost?
Mu meelest kuuleme neid viimasel ajal jutlustamas peamiselt e-valimiste ja tasakaalus riigieelarve teemadel. Kahtlemata, ka need lood on Eesti jaoks väga vajalikud, aga sama vajalik on hoolitseda selle eest, et meie naabrite ajalooteadvuses ei oleks halle tsoone. Nendest Rootsi noortest saavad ühel ilusal päeval valitsuse ja parlamendi liikmed. Nende teadmised on meie pehme julgeoleku osa.
Kas ja mida oleme pehme julgeoleku kindlustamiseks teinud? Püüdke selle artikli kõrvale leida internetist inglise, prantsuse, saksa või rootsi keeles meie lugusid, mälestusi ja jutustusi. Mida te sealt leiate? Peaaegu mitte midagi. Otsingutulemused pakuvad peamiselt statistikat stiilis «1941. aastal küüditati Eestist ca 10 000 inimest, kellest pooled surid traagiliselt».
Me oleme harjunud välismaailmale rääkima oma lugusid pisarate ja arvudena. Eestlase jaoks on see narratiiv igati mõistetav, sest see on meil veres. Aga mida hakkab sellise infoga peale Rootsi koolinoor? Nii kirjutab Mati Hint Sirbis, et Sofi Oksaneni «Puhastuses» kokku pandud kannatuste narratiiv (ideologiseeritud kirjandusteos, mille põhitoon on must) on tõstetud kirjanike, kirjanduskriitikute ja ajakirjanike peavoolu poolt Eesti ajalooks.
Ja kuigi Oksanen teeb sarnaselt Lennart Meriga meie lugude jutustamisel minu hinnangul tänuväärset tööd, tuleb Hindiga vähemalt osaliselt nõustuda. Üks mu ameeriklasest sõber ei pidanud kinos «Puhastust» lõpuni vastu. Too much suffering and pain, ütles ta.
Eesti lugude uued narratiivid
Keegi on öelnud, et kõige hirmsam, mis meiega võib juhtuda, on see, kui me harjume vägivallast rääkimisega ära ja kui ohvritest saavad arvud. Kui me mõtleme nüüdisaegse televisiooni peale, siis see ongi juba juhtunud. Kui mõtleme keskmise Lääne-Euroopa inimese peale, siis ta on küllastunud arvu-dest ning faktidest. Meil tuleb välismaailmale jutustada lugusid, mitte arve. Võib-olla on meie lugude jutustamise uued võimalused sangari, kodu või armastuse narratiivis. Need on kõigile universaalselt mõistetavad. Me ei pea ainult rääkima surmast, panema kogu auru vaenlase kirjeldamisele, sel-lele, kui leidlikult julm oli vaenlane.
Tahan teile tutvustada kauaaegset TTÜ professorit Karl Õigerit. Tundub täiesti uskumatuna, et kolmeteistaastane poiss suutis kolme tuhande kilomeetri kauguselt Siberist koju põgeneda. Kandvaks motiiviks teekonna ja kojujõudmise narratiiv. Miks ta politseisse ei läinud, küsis üks mu ameeriklasest sõber. See oli perfektne sissejuhatus ning ühtlasi perfektne võimalus meie loo ärarääkimiseks. Või eestlastest paadipõgenikud. Üks läbi ajaloo tõlgitumaid eesti autori teoseid on Voldemar Veedami raamat «Põgenemine vabadusse». See jutustab 16 meeleheitel eestlasest sõjapõgeniku retkest 11-meetrisel lootsikul, Rootsist USAsse, aastal 1945. Kokku oldi teel 128 päeva ning surm oli väga lähedal.
Need kaks lugu on tühine valik eesti lugudest, mille keskmeks on teekond, armastus, koduigatsus, sõprus, lootus ja alles seejärel surm. Kui me tahame oma lugusid kohale viia, siis peame sellega arvestama ja jutlustama surma kõrval ka elu. Ei maksa karta, et selline lähenemisnurk pisendab kannatuste tähendust. Nende lugude ühiseks nimetajaks on kuulaja soov saada rohkem teada. Miks nad võtsid ette sellise hulljulge retke?
Kas Eestis oli olukord siis tõesti nii halb? Vaid selliste lugudega on Lääne-Euroo-pas võimalik edasi anda kommunismi all kannatanud rahvaste ajalookogemust. Aga me ei pea rääkima ju ainult 50–60 aasta taguseid lugusid. Meie varasalved on täis sulaselget nõukogude absurdi 70ndatest ja 80ndatest. Ka need lood on jutustamiseks, sest räägivad elementaarsete vabaduste puudumisest ühiskonnas. Olgem ausad, tänini on Ida-Euroopa oma lugude jutustamisega suuremalt osalt läbi kukkunud. Me oleme selle eest kaasvastutavad.
Peame andma oma lood vabaks!
Et muuta meie lähinaabrite juures valitsevat teadmatust, peame alustama iseendast. Peame andma oma lood tõeliselt vabaks. Meie lugudel ei tohiks olla keele- ega autorlusbarjääre. Sattusin hiljuti vestlema kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi inimestega, kelle varasalved on täis küüditatute ning represseeritute lugusid ja mälestusi. Aga kus need lood siis on, küsisin. Arhiivikapis, sain vastuseks. Miks?
Sellepärast, et noor Eesti riik läks oma tubliduses seadusloomega nii kaugele, et neid lugusid ei ole võimalik juriidiliste kitsenduste tõttu avalikustada. Tädi Maali nimelt otsustas enne autorikaitseseadusi ära surra ja nii need allkirjad andmata jäidki. Aga ma südamest kahtlen, et Maali soov oli need lood 50 aastaks luku taha panna. Meie vähene vabaks lastud mälu on kättesaadav peamiselt raamatulettidel. Mõned nädalad tagasi täiendasin oma raamatukogu eesti elulugudega. Arve 325 eurot ja hunnik paberit. Kus on e-raamatud, tabasin end seda koormat kandes küsimas. Neid ei ole.
Järgmisena kujutlesin neid raamatuid lettidel karjumas: «Võta mind kaasa, palun loe mind, see on sinu rahva lugu, raha pole oluline, peaasi, loe!» Aga selle asemel läikisid mulle riiulilt vastu hinnalipikud «35,50» ja «42,90». Näidake mulle palun ema, kes jaksab neid raamatuid oma lastele osta! Võõrkeelsetest versioonidest ei maksa muidugi üldse unistada. See tähendab, meie mälu ei ole ikka veel vaba, hoolimata internetiajastust ja e-Eestist. Mis oleks, kui jätaks meie pehme julgeoleku huvides ühe soomuki sel aastal ostmata ja ohverdaks kokkuhoitud raha oma ajalookogemuse tõlkimisele ja internetti panekule!?
Milleks meile minevik?
Aga miks me peame tegelema mineviku traumadega, küsis üks inimene mult hiljuti. Küsijaks 50ndates eluaastates edukas ettevõtja, kelle perest pole kunagi kedagi küüditatud. See küsimus tabas naelapea pihta, sest ka minu perest pole kunagi kedagi küüditatud. Miks, tõepoolest, miks? Islandi kunstiakadeemia professor Stefan Jonson on Imbi Paju raamatu eessõnas põhjendanud väga veenvalt lugude mäletamise mõtet ja vajadust. «See on armastus oma ema, kodumaa ja inimkonna vastu,» põhjendab Jonson mäletamise ja mälu vajadust. Inimkonna all peab Jonson silmas peamiselt sellist humanistlikku ja demokraatlikku kategooriat nagu vabadus.
See on mitmel põhjusel väga targasti öeldud. Tänapäeva maailmakodanikel ei käsi ju keegi oma kodumaad armastada. Võime olla oma kodumaas pettunud või leidnud sootuks uue, ilusama, soojema või rikkama. Kuid kes meist ei armastaks vabadust või ema? Kokkuvõttes on see üks ilusamaid asju, mida ma mäletamise vajaduse ja mõtte kohta kunagi lugenud olen. Ühtlasi on see vastus nendele inimestele, kelle perekonnast pole kunagi kedagi küüditatud.
Igaühest võib saada oma perekonna suursaadik!
Eestlased on projekti «Teeme ära!» raames puhtaks küürinud terveid riike. Teeme nüüd lõpuks ometi midagi ära ka oma perekonna lugude tutvustamisel maailmale. Mul on unistus, et selle projekti eestvõtjaks võiks olla internetiajastu Youtube’i ja Wikipedia põlvkond – noored. Viimane suurem noorte kaasabil korraldatud mälukogumine toimus Lennart Meri eestvedamisel üle kümne aasta tagasi. Igast noorest inimesest võiks saada oma perekonna suursaadik.
Kujutage ette inglise, vene, prantsuse ja hispaania keeles rääkivaid eesti noori jutustamas internetiavarustes oma perekonna lugusid. Oleks see vast projekt! Selliseid lugusid pole kellelgi võimalik naeruvääristada. Keegi ei saa oma perekonna suursaadikut sõimata fašistiks või natsiks. See saab olema just sinu perekonna lugu ja seda vaatavad üle maailma, Youtube’i kaudu, miljonid inimesed. Sama lihtne on igaühel meist panna oma perekonna lugu kirja Wikipediasse. Ära küsi kogu aeg riigilt, tee ise!
Eesti on maailmas silma paistnud paljude positiivsete algatustega. Ka oma ajalookogemuse selgitamisel on meil võimalus midagi maailma heaks teha. Järgmisel aastal saab taasiseseisvunud Eestit sama palju kui esimest Eesti Vabariiki. Me teame vabaduse haprusest ja igatsusest absoluutselt kõike. Eurooplaste ja eestlastena pole meil moraalset õigust seda kogemust ainult iseendale hoida. See kogemus on meie pehme julgeolek. Aga ainult siis, kui õpime seda lõpuks ometi ka jagama.
Artikkel põhineb TEDxTartu konverentsil peetud ettekandel «Okupatsioon müügiks – kellele ja miks?» (10.11.2012). Autor palub kõigil, kes jagavad artiklis esitatud vaateid ja sooviksid panustada ajalookogemuse eksporti ideeliselt või aineliselt, võtta ühendust [email protected]
