ERR Kultuuriportaali ajakirjanik Tõnu Karjatse intervjueeris aprilli alguses toimunud New Yorgi Eesti Kultuuripäevadel New Yorgis tegutsevaid Eesti päritolu kunstnikke, heites nüüd pilgu helikunstnik Jonas Tarmi maailma.
Olete sündinud Eestis, millal kolisite Ameerika Ühendriikidesse?
Ma kolisin Eestist Chicagosse kümneaastaselt, Chicagos elasin kaheksa aastat. Siis läksin ülikooli, mis asus Bostonis, olin seal neli aastat. Kolisin tagasi Eestisse, elasin seal veidi, aga siis läksin Bostonisse tagasi ja tegin seal oma magistritöö. Nüüd olen New Yorgis. Käin Eestis üks-kaks korda aastas, nii palju, kui ma parasjagu saan.
Kas siin saab end paremini teostada?
Ma olen viimasel ajal mõelnud, miks ma siin olen. Töö suhtes on siin rohkem võimalusi, vähemalt minu valdkonnas. Suurem koht, rohkem võimalusi ja kasvamisruumi. Aga mulle väga meeldib Eestis käia, teha muusikat ja lihtsalt inimestega sidet hoida, seal on alati väga ilus.
Mõeldes New Yorgile kui tõmbekeskusele, kus on kõva konkurents – kas olete saanud end siin nii teostada, nagu unistanud?
Nii ja naa, see on protsess. Olen hiljaaegu teinud filmimuusikat ja et suurtesse filmidesse jõuda, tuleb teha pikka aega kõva tööd. Nii ka klassikalises muusikas. Kolisin siia kuus kuud enne pandeemia algust ja New York oli alguses eriti kinni, mitte midagi ei toimunud ja oli raske seda protsessi oma karjääri mõttes alustada, aga nüüd asjad liiguvad. Ühtlasi on ka side Eestiga, mida märgib äsjane ettekanne ERSO-ga.
Kas peate ise end manageerima ja turundama?
Mõnes mõttes on mul jah ühemehemeeskond, samas on mul palju nõuandjaid ja mentoreid. Olen vabakutseline, pean ikkagi ise oma asja ajama.
Kuivõrd olete end New Yorgis nullist kehtestanud?
Kui siia kolisin, oli autsaideri tunne. Aga praegu tegutsen professionaalses mõttes mitmes valdkonnas. Mõnikord saan selle eest isegi tunnustust, et olen natuke teistsugune, siiski eestlane Ameerikas.
Kas olete New Yorgi eestlaste kogukonnaga seotud?
Muidugi, olen ju eestlane, kes elab New Yorgis. Eesti riik ja kultuur on mind vaieldamatult aidanud, ma poleks muusik ilma selleta. Eesti on küll väike riik, aga selle kultuur on nii tugev ja rikas, ning sealt võrsub nii palju kultuuritegijaid. New Yorgi eestlased on väga toredad ja toetavad, ma ise püüan samuti suhteid arendada siinsete ameeriklaste ja eestlaste vahel.
Kui palju on teil loomingulist vabadust? Filmimuusika eeldab üht, klassikaline muusika midagi muud.
See on väga hea küsimus. Vabadust on tegelikult mõlemas valdkonnas, tihti öeldakse, et neoklassikalises muusikas on täielik vabadus, võid teha, mida tahad. Mõnes mõttes võib sellega nõustuda, aga ka seda ümbritseb siiski mingi keskkond, inimesed kirjutavad sarnaselt. Filmimuusikat tehes on vabadust, aga suur osa on koostööl ja tuleb arvestada režissööriga ja režiiga. Selles mõttes on filmimuusikas vähem vabadust kui klassikalises.
Hollywoodis on filmimuusika reeglid hästi paigas, võtame näiteks Hans Zimmeri. Kas püüdlete millegi sarnase poole?
Pigem soovin avastada ikkagi uusi asju, uusi helimaailmu. Loomulikult on Hans Zimmer väga palju teinud filmimuusikas. Tavaliselt püüan sellele mitte mõelda ja kirjutada oma asja, aga heliloojatest eeskujud on olemas. Sellest väga palju ei räägita, eriti loojate endi seltskonnas, kes tahavad oma loomingus paista hästi vabadena.
Kuhu sooviksite jõuda? Kas Oscar on eesmärk?
Auhinnad on toredad, aga ei ole minu eesmärk. Tahaksin töötada täispika mängufilmiga. OIen nende juures küll kaasa teinud, kirjutades mingi osa muusikast, aga mitte tervet partituuri. See on asi, mida ma tahan lähiajal teha. Olen mõelnud ka ooperi tegemise peale. Eks me näe, kuidas läheb.
ERR
