Uued saabujad Ameerikasse – foto keskel väike Viido valevorst! Autori foto
Aeg-ajalt pean ma vajalikuks endale valetada. Enamasti püüan ma muidugi olla aus ja hea inimene, aga on siiski aegu, mil tuleb iseenda tõekspidamiste vastu astuda.
Ma sündisin 1946. aasta juulikuus põgenikelaagris Lübeckis Saksamaal, laager jäi Briti tsooni. Saksamaa oli kehvas olukorras vahetult peale sõja lõppu ja igasuguseid hulle liikus seal ohtrasti ringi.
Lapsevanemad peavad ju ikka oma lastel silma peal hoidma, meie vanemad keelasid meil minna pommitabamuse saanud majade varemetesse mängima, samuti ei tohtinud me minna kuskile kaugemale põllu peale. Ja muidugi me seda kõike, mis oli keelatud, tegime, sest lapsed jäävad ju alati lasteks. See kõik algas juba Aadama ja Eeva loost. Kui Jumal oleks olnud kõiketeadja, siis ta oleks teadnud, et need kaks maitsevad igal juhul keelatud vilja. Taevake, kuidas nad ei oleks seda pidanud tegema!
Mäletan, kuidas vanemad poisid lohistasid enda järel vintpüssi ja rääkisid väiksematele hirmu- ja õuduselugusid, kuidas mõned lapsed on miini otsa komistanud ja õhku lennanud.
Minu ema keelas rangelt mu vanemal vennal Kaidol, kes oli siis kuueaastane, ja Irjal, kes oli kolm aastat vana, ning minul minna autotee lähedalegi. See maantee oli ehitatud Hitleri heakskiidul ja autod sõitsid sellel kohutava kiirusega! Seepärast oli lastel neid ka põnev vaadata.
Ühel päeval tolgendasime me kolmekesi emal ja teistel perenaistel, kes ühisköögis süüa tegid, jalus. Ema sai kuidagi nagu õhust aru, et me oleme millegagi hakkama saanud. Ta pani käed puusa ja käratas meile peale: „Kas te käisite maanteel?!“ Hirm naha vahel, tuli minult kiire vastus: „Ei, ema, ma pole seal mitte kunagi käinud, ma ainult tulin sealt tagasi!“
Toad põgenikelaagris olid imepisikesed ja köögid mitme pere peale ühised. Kord, kui köögis kedagi ei olnud, nägin ma, et laua peal oli suhkrutoos. Tavaliselt ei jäetud seda kunagi laste käeulatusse, nii et ma kasutasin olukorra otsemaid ära. Ronisin laua peale, lõin käe suhkrutoosi ja sain suure peotäie suhkrut suhu pista just enne, kui mu isa ja tema hea sõber Harry Must kööki tulid. Ma teadsin, et olin pahandust teinud, ja otsustasin teha ette süütu näo. Isa ja Harry ei teinud sellest väljagi, et ma istusin köögilaua peal, nemad ajasid oma juttu rahulikult edasi. Minu isa oli maalinud hulgaliselt sõdurinaiste ja nende laste portreesid, mille eest sageli maksti sigarettidega, ja meie pere sai tihti sissetulekut nende müügist sõpradele ja naabritele. Hetkel, kui isa hakkas Harryle sigaretipakki üle andma, heitis Harry pilgu minule ja jäi tõsiseks. Ta küsis isalt, mis poisil viga on. Läksin näost tulipunaseks ja tahtsin säilitada süütut ilmet. Isa vaatas mind, siis suhkrutoosi ja ainult naeratas. Ta sai kohe aru, milles asi – suhkrutoosis ei olnud mitte suhkur, vaid sool.
Kui mu naine Heli mulle Tallinnast maale helistab ja küsib, millega ma tegelen, siis tavaliselt ma ei teegi midagi. Olen õppinud sellesse rahulikult suhtuma. Ka olen ma maal unustanud ära, mida tähendab sõna „stress“. Aga natuke süüdi ma siiski end tunnen ja ma ei taha, et Heli saaks aru, et ma olen laiselnud. Nii ma ütlen talle, et ma maalin. See on hea ettekääne, sest Heli ei saa niikuinii aru, kas ma olen maalinud või mitte. Tavaliselt on ta küll terasem kui Miss Marple ja näeb kõik mu trikid läbi. Ja alati, kui ma toru pärast temaga kõnelemist hargile panen, on mul häbi, et olen talle valetanud. Siis ma võtan kätte pintsli ja lähen lõuendi juurde ning hakkangi maalima, et oma valet talle heastada. Üsna sageli on just sellises meeleolus tehtud pildid mul ka paremini välja tulnud.
Kokkuvõttes pean tunnistama, et kuigi ma ei taha oma naisele valetada, tuleb seda vahel siiski teha.
Viido Polikarpus
