Jaanipäev 2015 maal. Viido Polikarpuse fotod
Fakt, et jaanipäeval Eestis sajab ja on külm, peaks olema paigutatud kuldraamidesse. Üks mu naabreist ütles, et nii on loodus meid kaitsnud meie endi eest – kui see poleks nii, siis küllap oleksime põletanud maha oma metsad ja iseend takkapihta. Eesti pindalast moodustavad metsad 48%. Kui ilmad oleksid jaanipäeval olnud kenad ja kuivad ja kui siis tuul ka puhuks natuke kõvemini, siis kaoks kontroll tule üle ja meile jääks vaid mälestus ilusast metsadega kaetud Eestist.
Mulle pakkus selline mõttekäik huvi. Surfasin internetis ja leidsin sealt Eesti keskkonnaministeeriumi metsaosakonna töötaja Veljo Küti mõtteavalduse. Ta kirjutab, et kõige suurem metsatulekahju 1999. aastal leidis aset Narva lähistel, kus põles 400 hektarit metsa ja turbaraba. Kustutamas oli suur arv päästetöötajaid mitmest maakonnast. Kustutamisel kasutati nii tuletõrjemasinaid kui ka helikoptereid. Kustutustöid raskendas asjaolu, et neis kohtades oli Teise maailmasõja ajal peetud ägedaid lahinguid, seetõttu plahvatasid aegajalt maa sees peidus olevad lõhkekehad ja muutsid päästetöötajate tegevuse äärmiselt ohtlikuks. Kohale kutsuti demineerijad, kes puhastasid mingi osa territooriumist ja lubasid tuletõrjujatel selles kohas oma tööd jätkata. Kuna olud olid nii keerulised, kestsid kustutustööd neli nädalat. Hea uudis oli see, et ükski päästetöötaja viga ei saanud, kuna ohutusreegleid järgiti piinliku täpsusega.
Ainult üks protsent tulekahjudest Eestis on tekkinud looduslikel põhjustel, näiteks äikesest. Ülejäänud 99% on põhjustanud oma tegevusega inimene, olgu need siis täiskasvanud või lapsed.
Mul oli koduaias tohutu suur hunnik õunapuuoksi, mis ma varakevadel meie õunapuudelt lõikasin, samuti harvendasin ma hiljuti ka meie sirelipõõsaid ja muid puid. Olin need kõik jaanituleks kokku kuhjanud. Lisaks oli mul ka plastikust prahti, vana mööblit ja puuplanke, et tuli kauem kestaks.
Ilmajaam lubas ka sel aastal jaanilaupäevaks vihma, aga hommik oli siiski päikesepaisteline. Ilm oli suurepärane ja tundus, et ometi kord ei lähe jaanipäevaennustused täide. Ka minu naine Heli oli mõneks nädalaks maale tulnud. Tema koristas majas, mina niitsin murutraktoriga muru. Heli parim abimees, tema onupoeg Tõnu, trimmis põõsaid tee ääres, mis viib tiigini. Kõik olid ametis ja lõkkease muudkui kasvas. Lootused ilusaks õhtuks olid kõrged, sest oodata oli palju külalisi.
Õhtupoole aga kiskus taevas pilve. Ja tõesti – ka seekord hakkas ikkagi sadama! Algul vaid tibutas, aga mul tekkis juba hirm, et ma ei saa oma lõket põlema, sest see lihtsalt vettib läbi.
Kell seitse õhtul polnud veel kedagi saabunud. Otsustasime siiski, et paneme lõkke põlema, põlegu ta siis väikese leegiga.
Ka saun oli mul köetud selleks ajaks, kui saabus mu äripartner Energy Smartist Tõnu Jõgi oma naise Anu ja viie lapsega. Peagi olid kohal ka naabrid Kristin, Mari ja Sander. Meil oli tore jaanituli. Keegi ei paistnud tähelegi panevat, et tuli ise ei olnud teab mis kõrge ja uhke.
Sel aastal ei ole ma kuulnud, et kuskil oleks jaanilõkkest suurem tulekahju valla pääsenud. Me peame jälle olema tänulikud selle eest, et loodus on meid meie endi eest kaitsnud.
Viido Polikarpus
