Vahel harva juhtub nii, et miski ei lähe viltu, vaid kõik sujub kenasti.
Paar viimast nädalat olen teinud kõvasti tööd, et jõuaksin jaanipäevaks valmis uue sauna ja terrassi. Minu naise tütar Inge pidi koos oma sõpradega tulema samuti jaanipäevaks kohale, nad olid kõik vaimustatud mõttest veeta see päev Klõbi talus Lõuna-Eestis.
Reedel, päev enne jaanipäeva, sadas kõvasti vihma. Olin täiesti kindel, et see rikub ära kogu järgneva pidupäeva. On ju mitu aastat järjest olnud 23. juuni külm ja sajune. Ma mäletan, et kord sadas sel päeval ka rahet. Kuid kogu mu kartus oli asjatu – seekordne jaanipäev oli suurepärane algusest kuni lõpuni!
Juba 22. juuni ehk reede õhtul hakkasid kõik linnast maale tulema, nii et laupäeva hommikul oli meie talus juba terve meeskond, kes sai mulle appi tulla, et koristada ära kogu segadus, mis oli jäänud sauna juurde minu ehitustöö tulemusena. Inge ja ta sõbrad aitasid ka jaanituld veel suuremaks teha. Heli oli sinna juba aegsasti kogunud vanu planke, puunotte ja mööblitükke.
Mitmed meie naabrid helistasid juba varakult ja küsisid, kas me ei teeks jaanituld ühiselt. Muidugi see mõte meeldis mulle. Heliga koos arutati ka läbi, millist söögi- ja joogipoolist keegi tule juurde kaasa võtab.
Laupäeva pärastlõunal saabus minu vennapoeg Kaius koos oma abikaasa ja kahe pojaga Võru bussijaama. Kaius on minu venna Kaido vanem poeg. Ta töötab insenerina Ameerikas Michiganis. Eesti keelt ta kahjuks ei räägi. Sõitsin neile Võrru vastu oma uue Audiga. Minu vana hea Lada on nüüdseks minevik ja ma pean ütlema, et tunnen temast vahel lausa puudust. Aga muidugi oli Audiga uhkem Võrru sõita oma sugulastele vastu. Kuna nad on Eestis esimest korda, eks siis peab neile ka hea mulje jätma.
Kui ilm oleks sel aastal kole olnud, oleks see kõik mu head kavatsused ära rikkunud. Aga nagu öeldud, läks sel aastal kõik nagu õlitatult ja ilmgi ei vedanud alt. Kui Kaiuse poeg Sam ja meie naabritüdruk Kristin süütasid jaanitule, siis said nad sellegagi hakkama, ilma et oleks tulnud kasutada süütevedelikku! Varsti tõusis jaanitule leek kaunilt üles taevasse ja põles hommikuni, nii et need, kes sel ajal veel üleval olid, võisid üle lõkke hüpata.
Klõbi tallu tulid mitmed meie naabrid koos oma lastega. Oli rõõmu ja kilkamist, ujuti tiigis ja mängiti veesõda. Muidugi oli saun köetud ja lavalt mindi tiiki end jahutama.
Keegi oli toonud valjuhääldid toast õue, nii et Elmari raadiot kuulsid väljas kõik. Tüdrukud aga olid endale suvelilledest pärjad pununud.
Sam sai sõbraks Kristiniga. Nad vahetasid e-posti ja Skype´i aadresse ning said Facebooki-sõpradeks. Äkki ma märkasin, et minu venna pojapoeg ongi nagu eestlane! Olen kindel, et Eesti oli kogu sellele perele seni abstraktsioon, kuni nad jõudsid siia. Täna räägib Sam sellest, et ta tahab võtta Eesti kodakondsuse ja hakata õppima eesti keelt. Kas ta oma kavatsused ka ellu viib, ei olegi mulle nii tähtis, vaid minu jaoks on oluline see, et ma panin nad uhkust tundma selle üle, et neis on ka eesti verd. Ma lootsin, et see nii läheb, enne kui nad Eestisse tulid, ja nüüd olen ma kindel, et mu unistus ka täitus.
Me käisime ka Viljandis mu ema ja tema vanemate haual. Seegi andis mu sugulastele tunde ja teadmise, et siin on nende juured.
Ei juhtu ju sageli, et kõik plaanitu laabub. Selle aasta jaanipäeval aga see nii oli.
Viido Polikarpus