Balti koostöö ajaloos on olnud erimeelsusi, aga Läti ja Leedu on siiski sõbrad, kellele Eesti saab loota
Andres Kasekamp, Toronto ülikooli Eesti õppetooli professor
Leedu presidendi Gitanas Nausėda hiljutine nördimuse žest (ta loobus viimasel minutil osalemast Balti riikide iga-aastasel kohtumisel) pole sugugi esimene kord, kui Balti riikide koostöösse tekib mõra. Kolme riigi presidendid on tihtipeale ka liidrirolli pärast omavahel võistelnud.
1990. aastatel oli Eesti Balti riikide liider ja „rahvusvaheline mees” president Lennart Meri kujundas maailmas Balti riikide kuvandit.
Läti president Guntis Ulmanis ja Leedu president Algirdas Brazauskas jäid Meri kõrval kahvatuteks kujudeks ja eestlased surusid neile omavahelise suhtlemise keelena peale inglise keele.
Vahekord pöördus pea peale, kui Eesti presidendiks sai Arnold Rüütel.
Selleks ajaks olid leedulased presidendiks valinud Valdas Adamkuse Chicagost ja lätlased Vaire Vīķe-Freiberga Montréalist.
Vīķe-Freibergast sai 21. sajandi alguses Balti riikide särav eestkõneleja.
Eesti president muutus maailmas jälle nähtavaks, kui presidendiks sai Toomas Hendrik Ilves.
Ent isegi Ilves jäi mõnikord Leedu „raudse leedi” Dalia Grybauskaitė varju, kes sai tuntuks oma jõuliste sõnavõttude poolest.
Aga Läti oli kolme ühe ametiaja presidendi ajal tühi koht – Valdis Zatlers, Uldis Bērziņš ega Raimonds Vējonis ei jätnud endast märki maha.
Kui eelmisel aastal valiti presidendiks silmapaistev Euroopa kohtunik Egils Levits, parandas Läti mainet.
Praegu on ebatavaline olukord, kus kõigil kolmel on suhteliselt värsked presidendid – Kaljulaid on neist staažikaim.
Koostöö kõrgpunkt ja arveteklaarimised
Balti koostöö kõrgpunkt oli ühisvõitlus Nõukogu Liidust lahti rebimiseks.
Pärast iseseisvuse taastamist muutus Balti koostöö vaevalisemaks ega olnud enam nii köitev.
Seda on näha riigikogu välisdelegatsioonide koosseisudes, kus Balti assamblee ei ole meelitanud liikmeteks nii ärksaid rahvaasemikke kui teised glamuursemad delegatsioonid.
1990-ndatel tuli ette omavahelisi klaarimisi, neist märkimisväärsemad Eesti ja Läti „räimesõda” ning Läti ja Leedu tüli merepiiri pärast.
Küllap oli Balti riikide koostööle suurim hoop Euroopa Liidu 1997. aasta ootamatu otsus kutsuda Balti riikidest liitumisläbirääkimistele ainult Eesti.
Lätlased ja eriti leedulased kurtsid, et otsus ohustas Balti solidaarsust.
Toona ei nähtud ette Euroopa Liidu suure pauguga laienemist, vaid oodati, et EL-i kandidaatriigid liituvad igaüks omas tempos.
Eesti diplomaadid kartsid, et kõige edukamat Balti riiki hoitakse tagasi, kuni kõige nõrgem saab valmis.
Seetõttu hakkaski välisminister Ilves igal pool kõnelema Eestist kui põhjamaast, püüdes Balti riikide ühtekuuluvust minevikku jätta.
Samal ajal liikus Leedu Balti riikidest eemale teises suunas.
Leedul olid tugevamad šansid pääseda esimesena NATO liikmeks.
Leedu oli pühendanud rohkem oma kaitseväe ülesehitamisele, piirnes värske NATO liikmesriigi Poolaga ega olnud koormatud vene vähemuse integreerimise probleemiga.
Nii nagu eestlasedki, hakkasid leedulased strateegilise eesmärgi nimel salgama oma Balti identiteeti ja rõhutama hoopis Kesk-Euroopasse kuulumist.
Selline identiteedi nihutamise mäng jättis Läti ainsa tõelise Balti riigina üksinda.
Pole ime, et lätlased on aja jooksul olnud kõige tulihingelisemad Balti ühtsuse pooldajad.
Identiteet võib muutuda ja olla paindlik. Kui Eesti püüdis Euroopa Liidu puhul teistest Balti riikidest distantseeruda, siis NATO puhul rõhutas ühtekuuluvust.
Omavaheline konkureerimine EL-i ja NATO-ga liitumises siiski pigem innustas kõiki rohkem pingutama, kui kahjustas nende püüdlusi, sest lõpuks võeti kõik Balti riigid korraga vastu.
Läti trumbid
Tüüpiliselt on Eesti või Leedu haaranud liidrikoha ja püüdnud oma algatustega rahvusvahelisel areenil silma paista.
Tihtipeale on üks läinud ühes ja teine teises suunas. See on jätnud lätlased otsustama, kellega kaasa minna.
Lätlased pole olnud nii upsakad kui naabrid, ent Lätil on oma eelised.
Näiteks Air Baltic on lennunduses teistele koha kätte näidanud.
Ja Riia on Balti riikide suurim ja tähtsaim linn, kuhu enamik siin kandis tegutsevaid rahvusvahelisi firmasid loob oma regionaalse peakorteri.
Riigikaitse on valdkond, kus Balti koostöö on edukas olnud.
Juba 1990-ndatel loodi mitu uhket rahvusvahelist ühisprojekti, näiteks Tartu Balti kaitsekolledž.
Toona oli peamine tüliõun ühisprojektide asukohtade otsustamine.
Teine ühishuvidega, ent vaevalisema koostööga valdkond on energeetika.
Jaanipäevajärgne Kuressaare kohtumine polnud selles vallas sugugi leedulaste esimene soolo.
Kümme aastat tagasi arutati agaralt Euroopa rahastusega ühise regionaalse veeldatud maagaasi terminali ehitamist, aga Leedu ei oodanud kokkulepet ära ja rajas Klaipėdasse enda terminali.
Aegade suurim ja kalleim Balti koostööprojekt on kahtlemata Rail Baltic.
Praeguseks on vastuseis projektile peamiselt riigisisene, ent algetapis kümme aastat tagasi oli suurim proovikivi riikidevahelise koostöö valmidus.
Rail Balticut peeti esialgu ettevõtmiseks, mida Eesti surub teistele peale.
Lätlased olid ida-lääne kiirühenduse rajamisest rohkem huvitatud, sest nii liikus enamik kaubavooge.
Leedu raudtee juhtidel oli kitsam visioon enda huvidest.
Tänapäeval kiputakse unustama, kui suur võit oli Eestile see, et kolm riiki jõudsid lõpuks ühele nõule ja suutsid hakata visiooni ellu viima.
Loetletud erimeelsustest olenemata näitas koroonakriisi ajal Balti riikide ühisruumi ehk reisimulli loomine jälle ilmekalt, kes on meie kõige lähedasemad sõbrad, kellele saab hädas loota.
VES/epl.delfi.ee