Jüri Estam
On ka teisi teemasid peale koroonaviiruse. 21. aprillil möödub 30 aastat mõrvatud pastor Harald Meri ja tema koduabilise Valve Kleini viimsele teele saatmisest Türi kirikus. Leinajaid kogunes toonasele matusetalitusele palju. Kuid miks seda juhtumit uuesti meenutada? Ise küsin ja ise vastan: oleks kahju ja koguni vale lasta mälestusel Merist unarusse vajuda.
Uudis Meri ja Kleini surmast raputas Eesti ühiskonda, mis püüdles 1990. aastal rasketes ja ebakindlates tingimustes iseseisvuse poole. Tapjaid ei tabatud ei siis ega hiljem. Võime vaid teoretiseerida selle üle, miks need kaks inimest tapeti. Kiputakse arvama, et konkreetselt just 1917. a. sündinud kirikuõpetaja “teadis liiga palju” Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis toime pandud veretööde kohta. Näiteks Kautla sündmuste kohta (Harju maakonnas, Kose vallas), kus hävituspataljonlased panid 1941. a. suvel toime mitmeid sõjakuritegusid.
Uurijate andmeil teostati need erakordselt julmad mõrvad põhjaliku ettevalmistusega ehk “professionaalselt”.
Ajalehes Postimees kirjutas Rain Ranne hiljuti, et tollal – kommunistlike režiimide agoonia perioodil – sündis mitmeid samalaadseid mõrvasid Poolas, Moskvas, ja Leedus. “Needki polnud kohapeal organiseeritud”.
Mälestame 1954. a. õnnistatud Harald Merd sellise vaimulikuna, kes jäi oma kogudustele ustavaks ka kõige raskematel aegadel. See patrioot kuulus ka Eesti Kongressi koosseisu. Oleks väärikas hoida vähemalt mälestust Harald Merest ja Valve Kleinist elusana.
Jäädes ligikaudselt samale lainepikkusele: 1. mail möödub 80 aastat teadlase ja süümevangi Jüri Kuke sünnist Pärnus. Kukk langes Nõukogude hirmuvalitsuse ohvriks juba mõnda aega enne seda, kui ta 1981. aasta 27. märtsil Vologdas poliitvangina suri või õigemini viidi teadlikult selleni, et ta eluküünal kustus.
Kukk õppis ja töötas keemikuna Tartu Ülikoolis alates aastast 1958. Ta oli varem komparteisse kuulunud, kuid üks pikem teadustööga seotud lähetus Prantsusmaale raputas ja muutis teda. 1979 avaldas Kukk soovi vabaneda NSV Liidu kodakondsusest ja lahkuda läände koos perega. Aastal 1980 käis ta Moskvas, kus jagas erinevate riikide korrespondentidele Eesti, Läti ja Leedu vastupanuvõitlejate protestikirja Nõukogude vägede tegevuse ja viibimise vastu Afganistanis. Jüri Kukk vahistati Eestis 13. märtsil 1980. aastal.
Oluline tema loo juures on asjaolu, et selliseid inimesi, kes seitsmekümnendatel aastatel tõsimeeli Eesti vabadusest avalikult rääkinud oleks, eksisteeris vaid käputäis. Nõukogude diktatuur oli suutnud eesti vastupanuvõitluse selgroo suuresti murda juba veerand sajandit varem. Sõnum Kuke vastuhakust jõudis Ameerika Häälde, Vaba Euroopa raadiosse ning rahvusvahelisse meediasse. Läänest kuuldavana pääsesid uudised tema saatusest paljudesse kodumaistesse kodudesse.
Kuke koolivend Andor-Olari Ilison on kirjutanud: “Küsides täna paljude noorte ja ka eakamate käest, kes oli Jüri Kukk või mida nad sellest mehest teavad, on vastuseks tavaliselt õlakehitus ja teadmatus sellise nimega mehest.” Ilison küsib: “Kui palju mõjutas ühe mehe protest eestlaste mõttemaailma vabadusele?” Kui välja arvata Rein Taagepera töö (“Softening without Liberalization in the Soviet Union: The Case of Juri Kukk”, 1984), pole sellest suuremaid uuringuid vist tehtud, nendib Ilison.
Oma rahvaste vabaduse eest võideldes täitsid iirlane Bobby Sands, Lõuna-Aafrika apartheidi vastane Steve Biko, tšehh Jan Palach ja eestlane Jüri Kukk sisuliselt ühte ja sama ülesannet. Loodetavasti saab Kukk millalgi ka oma väga teenitud koha eesti ajalooõpikuis. Eestlastel on ajaloolisi sangareid küll, kuid mitte üleliia palju.
Kuid tuleme nüüd oma jutuga juba tänasesse Eesti argipäeva. Eestis kehtib endiselt eriolukord (midagi osalise komandanditunni sarnast) 1. maini.
Rahandusminister Martin Helme arvas juba möödunud nädalavahetusel, et eriolukorda pikendatakse. Eesti Televisiooni ETV uudistelugeja tõdes, et Soome valitsus on otsustanud end “lukku panna”. Reederid ei võta Tallinna ja Helsingi vahel sõitvate laevade pardale enam kedagi peale kaubaveokijuhtide. ETV diktor meenutas kurva näoga, et Soome kujutas endast juba Nõukogude okupatsiooni ajastul vabadust ehk vabade inimeste maad, ja avaldas lootust, nagu ka Soome riigi esindajagi vastavat otsust teatavaks tehes, et pikalt see olukord ei kesta.
Kuigi eestlased on suhteliselt stoilise eluhoiakuga rahvas, valitseb meilgi siin pisut hirmu ning paras hulk teadmatust. Südant närib väike kahtluseussike tuleviku suhtes.
Võrreldes paljude teiste riikidega – minu arust ei tehta praegusel ajastul küll piisavalt per capita ehk saja tuhande isiku kohta võrdlusi – tundub, et koroonaviiruse karikas on Eesti elanikest meie kokku ca 30 surmajuhtumiga siiani suhteliselt kergesti mööda läinud. Toonitan sõna suhteliselt ja lisan “praeguseks”. Need arvud muutuvad küll pidevalt. Üllatavalt vähe (kümnekonna ringis – tervitatav uudis!) on Eestis haigeid juhitaval hingamisel ehk hingamisaparaatide all.
Osaline ühiskondlik halvatus aga kestab. Kas koroonaviiruse levik langeb ära suvekuudel? Kas pisik “sooritab” me kallal mitu rünnakulainet või jääb see tulevikus püsivaks osaks meie meditsiinilisest foonist?
Laas Leivat Kanadas kirjeldab “Eesti Elu” juhtkirjas, kuidas ka Toronto diasporaa elu on suuresti seiskunud.
Inimesed muutuvad paljudes riikides aga kärsituks. Oleme “grounded” ehk koduarestis. Isegi väljendus “lockdown” pärineb vanglatest. Inglise keelest meenub ka fraas “cabin fever”. Inimeselapsed soovivad karjamaale ehk nagu laulusõnad ütlevad: “Mikud, Mannid, Jukud, Tõnnid hüppavad kui rõõmuväes. Möödas kurvad talvetunnid, kena kevade on käes!” Juba linnukesed (tõepoolest) väljas laulavad, aga poliitikud kõikjal asuvad nagu kits kahe heinakuhja vahel.
Kas riskeerida piirangute maha võtmisega? Mul isiklikult on kuri kahtlus, et püüe loodusega võidelda on natukene nagu vee tassimine sõelaga, olgu tegemist maavärinate, hiidlainete või pandeemiatega. Uue vaktsiini väljatöötamiseni kulub veel mitu-mitu kuud ja loomulikul teel väljakujunevat kollektiivset ehk “karja” immuunsust ei tule veel niipea. Peaksime isiklikus elus ning inimestega suheldes võtma kuulda respekteeritud teadlaste nõu.
Elu Eestis (ja maailmas üldse) läheb edasi ka hirmutava viiruse ajal ja võib koguni päris ilus olla. Meil häälitsevad veelinnud igatahes jälle pilvede all, sinililled õitsevad aedades ja kohtusin hiljuti aiatöid tehes selle aasta esimese (imponeerivalt suure) kumalasega, kelle vali põrin meenutas peaaegu vene helikopteri oma.
