In Memoriam VELLO HELK 1923 &#8211; 2014

Dr. phil. et h.c. Vello Helk, eesti päritolu Taani ajaloolane, endine Taani Riigiarhiivi ülemarhivaar, lahkus manalateele 14. märtsil 2014.

Vello sündis 23. septembril 1923 Varstus ristinimega Voldemar Hintervald, kuid perekond muutis 1930-ndatel aastatel toimunud eestistamise käigus perekonnanime Helk`iks. Tubli noore mehena võinuks Vello jätkata tööd isatalus, kuid tema eesmärgiks oli astuda Tartu Ülikooli ja õppida ajalugu.

Peale Lepistu põhikooli läks Vello edasi Võru gümnaasiumisse, mille lõpetas 1943. aastal. Nii nagu paljud eestlased sattus ka Vello taganevate Saksa vägedega Saksamaale, kust ta 1945. aastal liikus edasi Taani. Ta elas mitmes pagulaslaagris, sealhulgas Stensbæk`i laagris ja sai tööd Jüütimaa taludes, kus oli vaja just temasugust töökat meest. Vello unistus ülikooliharidusest ei jätnud teda ja 1947. aastal õnnestus tal astuda Aarhusi Ülikooli gümnaasiumi lõputunnistuse alusel, millest tal oli ette näidata aastatega viledaks kulunud koopia. See ei olnud lihtne seni, kuni üks ajalooprofessoritest sai teada, et Vello eksamitulemused oleksid olnud küllaldased pääsemaks Tartu Ülikooli, siis alles võeti ta vastu Aarhusi Ülikooli.

Aarhusis õppis Vello ajalugu ja saksa keelt ning lõpetas ülikooli 1955. aastal magistrikraadiga. Õpiaastatel oli Vello, suuresti teoloog Vello Salo abiga, olnud õppepraktikal Vatikani arhiivides Roomas, kus ta muuhulgas uuris taani ja norra jesuiitide tegevust vastureformatsiooni ajal. See uurimustöö andis talle aluse 1966. aastal kaitstud doktoridissertatsiooniks norra jesuiidi Laurentius Nicolai Norvegus’e kohta.

Noor ajaloolane sai alguses tööd erinevate riiklike arhiivide juures, kuid aastast 1959 sai ta pideva töökoha Riigiarhiivis Kopenhaagenis. Vello oli asendamatu suure hulga oluliste eraarhiivimaterjalide registreerimisel, publitseerides samal ajal ridamisi artikleid, kaastöid ja monograafiaid muuhulgas baltisakslaste suguvõsade ajaloost, Põhja-Euroopa jesuiitidest, taani ja norra aadlike reisidest ja reisialbumitest, samuti Eesti ajaloost ning Taani ja Eesti omavahelistest suhetest. Eesti kohta käivatest töödest võiks mainida “Die Jesuiten in Dorpat 1583-1625” (Odense 1977), “Die Stadtschule in Arensburg auf Ösel in dänischer und schwedischer Zeit 1559-1710” (Lüneburg 1989) ja “Estlands historie – kort fortalt” (Odense 1993). 1993. aastal avaldas Vello Richard Borgelini, kes oli Taani vabatahtlike kompanii komandör Eesti Vabadussõjas, raamatu “Baltikum kæmper” eesti keeles.

Riigiarhiivis sai Vellost ülemarhivaar ja eraarhiivide osakonna juhataja, aastatel 1977-1978 oli Vello riigiarhivaari kohusetäitja. 1990. aastal oli Vello sunnitud lahkuma Riigiarhiivist seoses üha süveneva kurtusega, haigus, millega ta oli aastaid võidelnud. Ta jätkas ajalooliste kirjatöödega järgnevate pikkade aastate jooksul. Juba 1980. aastal sai temast Dannebrogi rüütliristi kavaler ja 1996. aastal valiti Vello Tartu Ülikooli audoktoriks.

Peale David Karopun`i surma 1976. aastal valiti Vello Helk Eesti ühingu Eesti Kodu esimeheks ja ta pidas seda ametit kuni 1991. aastani. Ka esimehe kohal lahkununa oli Vello Helk’i mõju Taanis elavate eestlaste hulgas suur. Vello ise omas suurt usku eestlaste nooremasse generatsiooni – nii Taanis kui Eestis. Tema mõte oli, et Teise maailmasõja järel Taanisse saabunud vana eestlaste põlvkond peaks andma võimu ühingus Eesti Kodu noortele eestlastele. Nii see sündis.

Vaatamata kurtusele oli Vello kuni lõpuni aktiivne. Tal ei olnud mingeid raskusi käsitseda internetti ja teisi elektroonilisi sidevahendeid, mis andis talle uusi võimlusi pidada oma mahukat suhtlust nii rahvuskaaslaste kui ka kolleegidega.

Vello tegeles Eesti iseseisvuse kindlustamisega mitmel moel – otsetoetusega Taanist, toetades noori Eesti ajaloolasi, kes vajasid abi Taanis õppimisel, samuti osaledes Taani ja Eesti ajalehtede debattides, eriti 1990-ndatel aastatel. Ta kirjutas eestlaste elust Taanis ajalehele Eesti Päevaleht ja veel kuni 2013. aasta suveni kirjutas Vello juhtkirju ajalehele Vaba Eesti Sõna.

2006. aastal kaotas Vello oma abikaasa, muusikaõpetaja Annemarie Helk`i (sündinud Jepsen), keda ta oli omal ajal Aarhusis kohanud. See oli Vellole väga suur löök. Samal ajal oli ta rõõmus, et insenerist poeg Uno Helk leidis oma väljavalitu Sille Võrumaalt, kust Vello ise pärit, mis on kindlustanud peres eesti keele jätkumise pojapoegade Andrease, Alexanderi ja Arturi kaudu.

Meie, kellel on olnud suur rõõm tunda Vellot, oleme kaotanud sõbra, kes kunagi ei kahelnud, kes oli alati valmis jagama meiega oma suuri teadmisi ning rikkalikke kogemusi. Vellol olid oma kindlad veendumused, kuid teadusmehena võis ta alati kinnitada neid allikate kaudu – ta ei kartnud kunagi oma seisukohtade eest vaidlustesse astuda.

PETER KYHN
Artikkel ilmus Rootsi Eesti Päevalehes 26. märtsil 2014