Paar nädalat tagasi toimus Saaremaal konverents „Metsa Mõte“. Üle Eesti olid kokku tulnud nii teadlased, vabaühenduste esindajad, õpetajad ja praktikud, et rääkida Eesti metsast.
Metsast huvitujatele ei tule ilmselt üllatusena, et metsa olukord Eestis on kõike muud kui hea. Nn metsasõda on Eestis kestnud aastaid. Ühelt poolt on metsatööstus ja ametnikud avalikkusele kinnitanud, et meil on metsa enam kui küll, samas teiselt poolt ökoloogid, kogukondade esindajad on kriitilised ning väidavad, et statistika ei näita tegelikkust.
Eesti maismaast on metsamaa natuke rohkem kui 2 miljonit hektarit, mis moodustab üle poole riigi pindalast. Nii väidavadki suuremast metsa raiumisest huvitatud osapooled, et näete – meil on üle poole riigist kaetud metsaga. See paraku aga ei ole tõsi. Suur osa metsamaast on juba lagedaks raiutud, nimetus on küll metsamaa, kuid kuna mets on maha võetud, siis tavainimese mõistes metsa näeb seal ilmselt alles 50-70 aasta pärast. Enamus raietegevusest Eestis ongi lageraie, seda hinnatakse ca 90% raietest ja enamgi. Lageraie on metsamajandamise viis, kus sisuliselt võetakse kogu mets maha. Tööstuse esindajatele on see kõige kiirem ja mugavam ressursi hankimise moodus. Metsamajandajad ütlevad, et istutavad puud tagasi, kuid teadlased ja kogukondade esindajad küsivad vastu – kuidas istutada tagasi ilvest, seeneniidistikke ja samblikke. Tõsi, mitmekesine ökosüsteem, tekib pikkade aastakümnete või isegi -sadadega, ning seda tagasi istutada ei ole võimalik.
