Maasikate korjamine mitme põlvkonna osalusel ja justkui Ernst Idla ühisliikumisest inspireerituna Laatsi talus, endise Karja kihelkonna mail Saaremaal. Maasikad ja küüslauk, kaks head saaki, on siin istutatud vaheldumisi; see hoiab kahjurid marjadest eemal. Näha on ka linde peletavaid linte ja kilest tonte hernehirmutiste killast. Hetkel on sirutusjärg pere i-lõpuliste loodusnimedega naiste käes; vasakult: Pilvi, Suvi Mari, Helgi. Foto: Riina Kindlam
Kanadast reageeriti fotole: “Juba? Polegi veel juulikuu!” Minagi mäletan lapsepõlvest, et oli Kanada päeva aegu, 1. juulil, kui käisime tädide suvilate lähistel Collingwoodis maasikaid korjamas. Kuid tänavu küttis Eestis juba mais kõva sooja, ja järjepanu, ning marjad küpsesid vara. Metsmaasikad ja murelid on ka juba ämbrites, purkides ja kõhus. Sõstrad võtavad jumet. Kõik, mis sai aedades ja peenrates kastetud vohas, samas kui kiviaia taga põllul vili vireles.
Praegusel välkkiirel interneti ajastul on võimalik hetki ja emotsioone silmapilkselt jagada. “Jagatud rõõm on kahekordne rõõm, jagatud mure on pool muret,” ütles ikka minu Memm. Niisiis foto jagamise peale kirjutatas lisaks Rein Rootsist: “Pärast saavad Idlalikult mängida maasikatega, visates neid õhku ja põrgata neid vastu põrandat…” Vahemaadele vaatamata, mõistame ja reageerime asjadele üpris sarnaselt! See vahel nuhtluse ja hullusena tundev sotsiaalmeedia on tegelikult ka väikerahvale liimiks ja isegi eesti keele harjutamise võimaluseks. Kui surnuaiapühal, poe ees või saunalaval jutustada ei saa, siis masina kaudu ikka.
Riina Kindlam,
Karjas
