Jüri Estam
Hiljuti korraldas Tallinnas tegutsev Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus oma igaaastase julgeolekualase konverentsi.
Sellest osa võtnud Poola esindaja kirjeldas, kuidas tema riik oma kaitsevõimet edasi arendamas on, kuid kurtis lõpetuseks: “selja taga ei seisa meil aga mitte kedagi”.
Kunagistest USA garnisonidest Atlandi ookeani siinsel kaldal on järel üksnes tagasihoidlikud riismed, ja samas ei tundu kuidagiviisi, et sakslastest näiteks võiks riigikaitselises mõttes asja saada.
Süvenemata sellesse, miks arvestatav osa eurooplastest Euroopa suurel edelapoolsel massiivil ei suuda ega soovi Putini Venemaas julgeolekuohtu tajuda, seisavad eestlased, lätlased ja leedulased ühe elementaarse küsimuse ees.
Kui keegi päästaks meie kandis sõja valla, kas keegi Balti riikidele appi ka tuleks?
Küsimus on isegi pigem selles: kas kusagil Eesti suhtelises läheduses paikneb piisavalt relvi ja mehi (ning naisi) kelle siiasaatmisest logistiliselt võttes piisavalt kasu ka tuleneks?
Neutraalne Rootsi, olles märganud pingete kasvu Valgevenes, on oma tuhkatriinuunest ärganud ja on taaskäivitamas mitut rügementi, eskadrilli ja flotilli, mille nad olid varem laiali saatnud.
Rahvasteliidu kokkuvajumine enne Teist maailmasõda ja selle kollaps II MS algetapis on üks kõige kurvematest peatükkidest üldse Baltikumi ja Soome ajaloos.
Tänapäeval mõlgutavad paljud Balti riikide elanikud murelikult mõtteid aga sellest, kas Donald Trump viib Ameerika NATOst äkki välja oma järgmise ametisoleku perioodi kestel (juhul muidugi, kui “Trump II” peaks saama teoks).
Paljud Balti riikidest pärit valijad USAs võivad päris hästi aimata, milline tunne on kitsel seista kahe heinakuhja vahel.
Esineb palju tundmatuid tegureid.
Ühendatud Balti Ameerika Komitee JBANC tõstis oma 26. augusti analüütilises ringkirjas (loe: “BidenHarris Ticket from the Baltic perspective”) esile seda, et Joe Biden on paistnud korduvalt silma toetusega, mida ta Balti riikidele avaldanud on.
Biden tuletas meelde, kui ta Lätit külastas 2016. a. 23. augustil, et ta on juba aastakümneid Balti teemasid huviga jälginud.
Senaatoriks oleku ajal oli Joe Biden üks “Balti vabaduspäeva” resolutsiooni kaasesitajatest.
Värskes raamdokumendis “Joe Biden’s Vision for Relations with the Baltics” lubab demokraatide presidendikandidaat jätkata heidutusalgatust (EDI), mille kaudu makstakse NATO sõjaväelaste paigutamise eest Balti riikidesse.
Presidendiks valituna lubab ta saata Venemaale sõnumi: “ära ürita ahistada NATO liikmesmaid!”.
Mina isiklikult ei taha tegelikult Bidenit ega soovinud Obamat ega Hillary Clintonit.
Demokraadid pakuvad Eestile aga selgesti rohkem lootust praeguses ajalooetapis, kui vabariiklased.
Ja ilmselt oleksid demokraadid palju rohkem valmis minema tagasi suurele maailmaareenile geopoliitiliste “tegijatena”, kui USA siseasjadele keskenduv Trump.
USAd on sellel areenil endiselt vaja. Eestlased mäletavad Trumpi sõbramehelikku läbisaamist Vladimir Putiniga Helsingis, ja teda hiljem sõnu söömas Washingtonis selle suhtes, mida ta Putinile kas ütles või ei öelnud.
Donald Trumpi “track record” Balti riikide julgeoleku suhtes pole kuigi lootusandev.
Geograafia ning ajaloo tundmine ei tundu tema tugevate külgede juurde kuuluvat.
Iseenesest on eelpooltoodud arusaamisteni jõudmine hea mingis olulises ulatuses.
Olles oma kaitsevõime arvestatava parandamise seisukohalt siiani suhteliselt peataolekus olnud, võib ka Eesti oma tuhkatriinuunest ärgata ja lõpuks mõigata, et on vaja palju palju energilisemalt panustada oma esmasesse iseseisvasse kaitsevõimesse ning rippuda vähem USA ja NATO kujuteldava põllesaba küljes.
Ka Balti riigid peaksid kaineks saama.
Oleme jõudnud sellise seisundini, mis on vastand sellele, mida mina isiklikult soovinud oleksin.
NATO tulevik on ähmane, Ameerika käeulatus maailmas on nõrgenenud, kuid Euroopa Liit on uuesti tugevnemas.
Kuid seda mitte moel, mis meile piisavalt kasulik oleks siin üleval Euroopa kirdenurgas.
Eestis elavate inimeste (õigemini küll minusuguste jaoks, kellel taskus USA pass): valid Bideni, ja saad kinnituse sellele, et USA jääb Balti riikide jaoks heaks liitlaseks.
Saad teda toetades ka sellise Ameerika, kes ilmub tagasi maailmaareenile ja võib isegi seista vastu Vene ja Hiina ekspansioonitendentsidele.
Trumpi valides saad teadmise, et too mees üritab USAs eneses ära hoida mitmesuguseid probleemseid vasakpoolseid arenguid, kuid jääd kahtlema selles, kas temast Eestile kasu tõusetuda võiks.
Pigem jääd kartma, et Trump võib Balti riikidele jala taha panna.
Kui juhtud olema USAs elav eesti päritolu inimene, siis võid suhteliselt kindel olla, et praegune president püüab jätkuvalt pidurdada kontrolli alt väljunud sisserännet Ühendriikidesse ja üritab tuua töökohad tagasi Ameerikasse.
Kuid kui mina elaksin Ameerikas, tahaksin siiski teada, miks mustanahalised tohivad lahkelt enese eest seista kristallselgelt rassilistel alustel ja latiinod samuti, Donald Trump aga ei julge välja ütelda: “kui te niimoodi juba talitate, siis eurooplaste järeltulijatel on samuti õigus siin maal oma huve kaitsta”.
Kahjuks samuti nahavärvi alusel, kuna asi on tänapäeval juba sellele tasemele ning nii kaugele viidud.
Või lõpetuseks see teine variant inimeste jaoks siis, kes elavad USAs.
Valides demokraadi, saad sellise USA, mis nihkub vasakule. Võibolla tublisti.
Saad midagi Rootsi sugust (mis pole kahjuks midagi läbi ja lõhki head, olenemata sellest, mida Michael Moore’i sugused tegelased väita püüavad).
Samas koged sisemuses seda, et Biden tundub selgesti olevat suurem Eesti sõber, kui seda on Trump.
Nagu muinasjutu karupoja puhul, kelle ees on vaid kaks (aga mitte kolmandat) pudrukaussi, millest üks on liiga palav ja teine liiga soolane, täiesti häid lahendusi ma 3. novembril lihtsalt ei näe.
