Tartu lavastaja ja näitleja Kalev Kudu alias Null-teater on toonud lavale “Endspieli”, et näidata meile Eesti luuletaja ja dramaturgi Henrik Visnapuu elu viimseid päevi 1951. aasta märtsis-aprillis.
Etenduses harjutab Visnapuu leppimist sõnaga “surilina”, mängib selle ümber sõnaks “anrilisu”, et siis läbi sõnamängu mõttega harjuda.
Monoetenduse aeg kulgeb omasoodu, kohatunnetus aegruumis paikneb tunniks ümber. Eesti kultuuri sõpradele on see väärtuslik tund.
Henrik Visnapuu jõudis New Yorki 1949
NYET – New Yorgi Eesti Teater elavnes 1949. aasta sügisel, kui Visnapuu ja Taniloo oma saabumisega teatriellu uut värskust tõid. Kadi Taniloo-Tekkeli vedamisel mängis NYET 1990ndate aastateni. Nüüd oleks ülioluline NYET-mälu kokku koguda pagulusteatri looks.
1950. aasta algul, oma 60. juubelil New Yorgi Eesti Majas kõneles Henrik Visnapuu muuhulgas, kuidas Eesti kultuuri arendamiseks tuleks traditsioonide ja klassika kõrval ergutada just uue originaalloomingu sündi, et paguluses jätkuks Eesti kultuuri elusus ja uuenemine. Visnapuul oli lapsepõlves oma hobuse igatsus, hilisemal eluteel on tal see suhe kandunud tiivulise hobu Pegasuse teenimiseks. Mitmekümne teose autorina ja dramaturgina sai ta ka paguluses üheks Eesti kultuuri elavdajaks.
New Yorgis kui võõras linnas, selles võõras kultuuriruumis suutis ta olude kiuste jätkuvalt edasi kanda elu kandvat luulet, teatrit, eestlust, Eestit. Muidugi igatses ta August Gailiti ja teiste siurulaste kirjanike järele, kes pillutati Rootsi. Kui Eesti kultuur oli pagulusoludes sunniviisiliselt üleilmastunud, siis samal ajal Tallinnas suletud sovetisüsteemis peeti 1950ndal karmi 8. pleenumit, kus sovetivõim karistas eesti loomingulisi inimesi kui kodanlikke natsionaliste. Vabasse ilma põgenenud eesti kirjanikud ja nende teosed said ühise sõimunime “emigrantlik kirjandus”, mida Eesti NSVs lugeda ei tohtinud, millest avalikkuses kõnelda ei tohtinud üle 40 aasta.
Visnapuu luulejõud ei kustunud ka põgenikelaris Saksamaal, kus Visnapuu avaldas luulekogud
“Esivanemate hauad” (Stockholm, 1946),
“Tuuline teekond” (valikkogu, Augsburg 1946),
“Ad astra” (Geislingen, 1947),
“Periheel. Ingi raamat” (Geislingen, 1947),
“Mare Balticum” (Geislingen, 1948).
New Yorgi eluaastatesse jäävad “Linnutee” (New York 1950) ja “Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt” (Lund 1951).
Uus kultuuritee – Ameerika Hääl
Aastal 1951 alustas tööd Ameerika Hääle eestikeelne toimetus. Selle toimetuse tööd Eesti kultuurimõtte arendamisel, eestlaste ühendamisel ja edendamisel on raske ülehinnata.
Koosseisu kutse sai ka Henrik Visnapuu.
Eestikeelne Ameerika Hääl jäi aga paraku ilma Visnapuust kui erilise potentsiaaliga kaastöölisest, sest Visnapuu suri päev enne esimest tööpäeva.
Kalev Kudu etendus “Endspiel” põhineb mälestusteosel “Päike ja jõgi”
Mälestusteoses aastast 1951 sõnastab autor ka oma loomingu raami: Moraali konventsionaalsus keelab kõnelemast asjadest, mis inimelus on primaarsed, nagu söömine, magamine, sugukihud jne. Kõige otsekohesemadki memuaarid näitavad vaid nägu, inimese päikselisemat külge.
Visnapuu loomingu tervikpilt – kodueesti ja paguluseesti loominguelu – ootab Eesti kultuuris monograafist käsitlust ja elavdamist. Visnapuu elu ja looming peegeldab eestlase elutunnetust ja saatust 20. sajandil. Kalev Kudu neljas lavastus Visnapuu mõttest toob Visnapuu tunnetuse lähedale, 61-aastane Kudu elavdab ja jätkab 61. eluaastal lahkunud Visnapuu eksistentsiaalset sõnamängu.
Igati tervitatav oleks “Endspieli” esitamine ka New Yorgi ja Long Islandil Eesti Majades.
Maarja Pärl Lõhmus
