Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) taasasutatud Henrik Visnapuu nimelise kultuuri- ja kirjandusauhinna pälvisid tänavu kirjandusteadlane Janika Kronberg ja luuletaja Reijo Roos.
Auhinnad anti laureaatidele üle 7. jaanuaril Tallinna Kirjanike Majas, kus sõna said lisaks Piret Viires, Epp Annus ja Toomas Liivamägi. Kalev Vapperi ning Jürgen Rooste esituses kõlasid muusika ja luule.
Žürii esinaine ja ERKÜ esinduskogu liige Epp Annus: “Visnapuu auhinna žüriil oli taaskord tegu keerulise väljakutsega: kuidas hinnata ja võrrelda saavutusi, mis on teostatud eri vormides ja eri eesmärkidel? Kuidas kaaluda kõrvutifilmiloomingut, muusikateoseid, ilukirjandust, kirjandusajaloolist tööd ja mälestusraamatu vormis tagasivaadet rikkale ja väärikale elule?”
Rõõm oli tõdeda, et preemiaväärilisi autoreid oli rohkem kui auhinnata võimalik – ent õnneks ei välista preemia statuut samade kandidaatide korduvat esitamist. Visnapuu auhinnale esitati 2025-2026 konkursil kokku neliteist kandidaati USAst, Soomest, Prantsusmaalt, Hollandist ja Eestist. Kandidaate oli ilukirjanduse, visuaalkultuuri, poliitika, muusika ja kultuuriteadustevaldkonnast. Žürii oli otsuses üksmeelne.
Elutöö auhind: Janika Kronberg
Janika Kronberg on kirjandusteadlasena uurinud ja käsitlenud peamiselt Teise maailmasõja järgset eesti pagulaskirjandust – kirjandust, mis oma ilmumis ajal oli suuremale osale kodu maistest lugejatest kättesaamatu ning millel ka juhuslikult Eestisse jõudnuna puudus tegelik retseptsioon.
Raamatuaastale pühendatud artiklis kirjutab Janika Kronberg: „… kaks eesti emakeelset kirjandust elasid ja arenesid pikka aega lahus. Aastakümnete jooksul valminud ja seitsmest raamatust koosnenud „Eesti kirjanduse ajaloo» (1965-1991) üks autoreid ja toimetajaid Endel Nirk pidi 1968. aastal tõdema, et „võib-olla on soliidsem emigrantliku kirjanduse osa välja jätta.” *
Janika Kronberg on järje kindlalt tegelenud nende kahe eesti kirjanduse kokku põimimisega üheks eesti kirjanduseks. Ta on kirjutanud suurel hulgal artikleid ja esinenud eestlaste kogukondadele üle maailma.Eraldi väljaandena on ilmunud “Tiibhobu märgi all“, “Rännud kuue teejuhiga”, “Hästi valitud sõbrad”,“Loetud ja seostatud”, koos Brita Meltsiga “Kröits ehk Ristikivi” ja viimasena ”Kolm Karli”.
Kronbergi käsitlus ei ole kunagi pelgalt akadeemiliselt distantsilt kirjutatud kirjanduslugu.
Proovides mõista ja kogeda sama, mida tema käsitletavad kirjanikud aastakümneid varem, on ta lisaks põhjalikule arhiivitööle rännanud ka füüsiliselt oma käsitletavatega samadel radadel – näiteks Karl Ast-Rumori jälgedes Marokos ja Karl Ristikivi jälgedes Kreekas.
Kirjandusteadlane Rein Veidemann on täheldanud: „On huvitav märgata, kuidas Kronberg läbi assotsiatsioonide, seoste ja viidete otsekui koob erinevatest lõimedest kultuurikanga mustrit. [—] Eesti kirjandus- ja kultuurilugu saab tänu inimestevaheliste seoste meenutamisele intiimse, koduloolisemõõtme.“ **
Erinevalt Jaan Krossist, kes läheneb eesti kultuuriloos olulistele tegelastele ilukirjaniku positsioonilt, lubades endale teadlikku fiktsiooni ja kunstilist üldistust, jääb Janika Kronberg käsitlustes pigem teadlaseks – tema kirjanduslikult nauditavad kultuuriloolised ekskursid „kannavad“ ka ajaloolis-faktilises plaanis. Nii on Janika Kron berg sidunud kodu- ja pagulaskirjanduse mitmekihili seks ning peenekoeliseks ajalis-ruumiliseks tervikuks.
Selle kõige kõrvalt on ta täitnud mitmeid vastutusrikkaid kirjanduskorralduslikke ameteid: juhtinud Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osa konda ning olnud ajakirja Looming peatoi metaja.
Väljapaistva noorenautori auhind: Reijo Roos
Reijo Roos (sünd. 2003) on oma põlvkonna sütitaja, Soome-Eesti silla ehitaja. Juba keskkooliõpilasena pani ta kokku soometeemalise kakskeelse luuleantoloogia “Sinisild/Sinisilta” (2020), järgmisel aastal rajas ta ühenduse Kirjanike Liidu Noored ning algatas peagi ka selle iga-aastase almanahhi “Grafomaania”.
2023. aastal ilmunud Roosi teine autoriraamat “Tere kas tohib / tere kas võisõ” on juba kolmkeelne kogu, mis sisaldab värsse eesti, võro ja soome keeles. Inimese-kujulise soome sillana on Roos praegu õppimas Helsingis, tema energia ja tegutsemistahe on olnud oluline oma põlvkonna noorte kirjandusliku ühistegevuse käivitamisel ning ka põlvkondade sidumisel. Tänases olukorras ei ole Soome silla ülalhoidmine mitte üksnes loov ja vaimne, vaid ka kaitsepoliitiliselt ja euroopaliselt kaalukas küsimus jategu.
Reijo Roos on küll tulevikulootus, samas on ta oma noore ea kohta juba väga palju ära teinud. Žürii liige Jürgen Rooste võib kinnitada: „Koroonaajal oli ta üks väheseid, keda võis mitmel aastal järjest 2. jaanuaril noore autorina ka Visnapuu haual kohata…“
ERKÜ ja partnerid
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides annab auhinna välja koos Eesti partneritega: Eesti Kirjanike Liit ja Luunja vallavalitsus (Henrik Visnapuu kodukoht Eestis). ERKÜ rahastab auhinda tänavu kokku 6000 USA dollariga. Auhinnaga seotud unikaalne kunstiese tellitakse iga kord eraldi Eesti kunstnikult, selle tasub Luunja vald.
Žürii töötas koosseisus: kirjandusteadlane ja kirjanik Epp Annus (Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esindaja), luuletaja Jürgen Rooste (Eesti Kirjanike Liidu esindaja) ja Luunja keskkooli direktor Toomas Liivamägi (Luunja valla esindaja).
2021. aastal pälvis ERKÜ Visnapuu auhinna kirjanik Elin Toona, temale valmistas kunstieseme kunstnik Leonhard Lapin, kellele see jäigi tema viimseks tööks. 2023. aastal sai Visnapuu auhinna Tiina Kirss.
Visnapuu nimelise preemia ajalugu
Henrik Visnapuu nimeline kirjanduspreemia loodi USAs 1952 ja seda anti välja kuni aastani 2007. Seejärel tegevus katkes auhinnafondi loonute surma tõttu. ERKÜ taastas Visnapuu auhinna 2020. aastal, otsustades auhinda välja anda igal teisel aastal ning laiendas auhinna haardeulatust üldisemaks kultuuriauhinnaks.
Auhinna pälvib eesti või võõrkeeltes ilmunud Eesti-aineline teos proosa, luule, memuaristika või Eesti-ainelise uurimuse vallas. Auhindamisele kuuluvad nii välismaal kui Eestis ilmunud teosed, kuid eelistatud on väliseesti ja/või välis riikides ilmunud Eesti või väliseesti ainelised teosed (uurimus, sündmus), mis teevad Eesti kultuuri ja/või ajalugu maailmas tuntumaks.
Henrik Visnapuu sündis 2. jaanuaril 1890 Helme kihelkonnas, põgenes 1944 nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale ja emigreerus 1949 USAsse. Ta suri 3. aprillil 1951 Long Islan dil New Yorgi osariigis 61-aastaselt. 2018. a. juunis sängitati luuletaja põrm Tallinna Metsakalmistul kodumaa mulda tema abikaasa Hilda Visnapuu ehk Ingi kõrvale, kes oli teda seal oodanud üle 70 aasta.
Henrik Visnapuu oli üks viljakamaid ja mitmekülgsemaid eesti kirjanikke, tema sulest on ilmunud üle 30 teose, enam kui 20 luulekogu, mälestusi, näidendeid, värssromaane, poeeme, esseeraamatuid. Kõrge riigiametnikuna kujundas ja mõjutas ta oluliselt kogu Eesti Vabariigi kultuuripoliitikat 1930. aastate teisel poolel, aga ka sõja- ja okupatsiooniaastatel 1940-1944.
Henrik Visnapuu on eesti kultuuriloos mänginud olulist rolli, esmalt kirjandusrühmituse Siuru ühe keskse liikmena, kujunedes nii eesti armastus- kui isamaaluule klassikuks. Paguluses oli tal tähtis roll Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi asutajana ja luuletajana, kelle loomingut on tänapäevalgi viisistatud. Samuti oli Visnapuu eesti esimese korraliku poeetika õpiku autor ja ajakirja Varamu toimetaja ning seisis Eesti Kirjanike Kooperatiivi loomise juures.
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides on üleriiklikult valitud ameerika eestlaste esindusorganisatsioon, mis asutati USAs 1952 ja mille eesmärk on esindada Ameerika eestlaste huve ning säilitada ja arendada eesti keelt ja kultuuri.
Lähem info:
Sirje Kiin, ERKÜ Visnapuu auhinna toimkonna esimees:
Loe veel auhinnast ja töödest, kust tellida raamatuid: www.estosite.org/eanc-henrik-visnapuu-award
* „Eesti raamat paguluses kirjanduse järjepidevust hoidmas“ Postimees 6.12.2025
** Kirjanduslik road-story. – Postimees 18. 1 2014
email: [email protected]
