Ksenija Balta. Foto: ERR
Eesti vehklemisnaiskond teenis Buenos Aireses peetud maailma karikavõistluste etapil kolmanda koha, millega lunastas ammuunistatud pileti Rio de Janeiro olümpiamängudele.
Viimati oli Eesti epeenaiskond olümpial koguni 20 aastat tagasi 1996 Atlantas! Kõik see vahepealsed kaks aastakümmet on Eesti naisvehklejad kuulunud maailma paremikku, võitnud nii naiskondlikke kui individuaalseid MM-medaleid, aga ikka viimasel momendil (juhtus, et ka ühe torke või punktiga) olümpiaturniirilt eemale jäänud. Nüüd tegid Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Kristina Kuusk unistuse teoks.
Vastab tõele väide, et olümpial medalit teenida võib olla lihtsam, kui olümpiale pääseda, sest naiskondi võistleb Rios vaid kaheksa ja võit esimeses matšis annaks juba õiguse poolfinaaliks ning vähemalt pronksikohtumiseks. Aga veel enne tuleb Eestis lahendada väike kodusõda, sest Eestil on maailmaklassiga vehklejaid rohkem kui võistkonnanelikusse mahub.
Kahjuks ei läinud samahästi Eesti meesvehklejatel, kes üritasid Vancouveri MK-etapil läbi nõelasilma ka Riosse pürgida. Nõelasilm tähendas, et sobis üksnes esikoht, lisaks tingimusel, et mitu konkurenti sel võistlusel ebaõnnestuvad. Paraku nullis eestlaste võimalused poolfinaalis kohtuniku viga (unustas torkelugeja sisse lülitada), tuli kaotus ja paha tujuga kojusõit.
Aga väga tõsiselt rõõmustas Eesti spordipublikut kaugushüppaja ja sprinter Ksenija Balta. Enam kui kolmeaastase vigastuspausi järel hüppas 29-aastane kunagine Euroopa sisemeister kaugust esmalt Tartus 6.70, täites sellega sentimeetri pealt nii Rio olümpia kui kevadsuvel Amsterdamis peetavate Euroopa meistrivõistluste normatiivi. Nii oli ta 26. Eesti sportlane, kes olümpiapileti lunastas.
Aga vähe sellest, süües kasvab ju isu – nääpsuke, aga uskumatult visa Balta läks sisevõistlustele Stockholmi ja võitis seal 6.76ga esikoha! Tulemus oli üks sentimeeter parem märtsi lõpupoole USAs Portlandis peetavate sisemaailmameistrivõistluste lävendist.
Jätkuvalt on meedia huviorbiidis kuu alguses USAs Aspenis ekstreemspordiolümpia X Games võitnud Kelly Sildaru. Nüüd ei saa tema kohta enam öelda, et 13-aastane, sest 17. veebruaril sai Eesti rahva pisike kangelanna aasta vanemaks. Mis puutub sellesse kangelannaks olemisse, siis aeg-ajalt tahaks valju häälega öelda – kulla meedia, lase lapsel vahepeal natuke laps ka olla ja elu nautida, ära käi kaamera ning diktofoniga tal pidevalt sabas.
Aga Kelly teema on põnev, seda ei saa kuidagi eitada. Nii on raske aru saada, kuidas ja miks lubatakse Euroopa X Games Oslo mängudele vaid kuus Big Air hüppajat, miks on need kuus kutset väga vara ära jagatud ja kuidas Aspeni võistlusega maailma tippu kerkinud eestlanna võistlema ei pääse.
Veel naljakam, et mitte öelda kurvem on fakt, et praegu Norras Lillehammeris kestvale noorteolümpiale Kelly ka ei saanud. Ja sel lihtsal põhjusel, et täiskasvanute maailma esinumber on noorteolümpiaks veel liiga noor! Seal võivad võistelda 15-18aastased ja punkt. Bürokraatia on püha.
Kui jutt juba talispordile läks, siis kahjuks tuleb tõdeda Eesti talvise suusapeo Tartu suusamaratoni järjekordset ärajäämist. Põhjuseks muidugi see, et soojad ilmad ja vihmad sulatasid Otepää ja Elva vahel jaanuarikuu külmade ja tuiskudega juba päris korralikuks vormunud suusatrassi. Maraton kerkis nii korralduse tasemelt kui osavõtjate arvult viimaste aastate jooksul nagu pärmi toel, nüüdne ärajätmine mõjub (nagu läinud sajandi kaheksakümnendate lõpu ärajäämised) kahtlemata pahasti.
Aga on ka üks vähemalt teoreetiliselt võimalik väljapääs. Suusamaratoni peakorraldaja Indrek Kelk pakkus välja, et 15 miljoni euro eest saaks kogu 63 kilomeetrit pika distantsi katta vee- ja elektrivõtu võrkudega ning siis poleks muud muret kui lumekahureid edasi tõsta ning kunstlund otse trassile toota. Kas on see idee teostatav või lihtsalt utoopiline, eks aeg näita.
Huvitavad ajad on ees Eesti spordi juhtfiguuride valimisel. Kui praegust seisu meelde tuletada, siis Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli on korruptsiooniseaduse rikkumises kõigis kohtuastmetes süüdi mõistetuna tagasi astumas, EOK asepresident suusatamise kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi jätkuvalt ammuse dopingu kahtluse all.
15. aprillil valitakse Eesti spordile uus tippjuht. Esimesed kandidaadid on juba lavale astunud ja neid tundub olevat nii asisemaid kui õnnepüüdjamaid. Näiteks on enda kandideerimisest teatanud värvikas Tallinna koolijuht riigikogulane Märt Sults ning meelelahutustegelane Hannes Võrno, aga ka edukas turvaärimees, isiklikust rahakotist palju Eesti võrkpalli ja viimasel ajal tennist toetanud Urmas Sõõrumaa. Aga suuremad kalad tulevad sügavikust ikka hiljem – enda soovist astuda EOK presidendi ametisse on teatanud Riigikogu aseesimees, Eesti korvpalliliidu president Jüri Ratas, Sydney olümpia kümnevõistluse kuld Erki Nool ja kahekordne purjetamise olümpiamedalist Tõnu Tõniste. Aega oma kandideerimisest teatada on 18. märtsini, nad ei pruugi viimased olla.
Enn Hallik,
Pärnu Postimees
