Veebruar toob kaasa Eesti rahvuspüha – vabariigi aastapäeva. Sel ajal on kombeks tähistada riigi sünnipäeva vastuvõttude ja kõnedega, riiklike traditsioonidega. Asetatakse pärgi Vabadussõja monumentidele, süüdatakse küünlaid.
See päev on aga ehk tähtsamgi veel meie südames. Igapäevaste askelduste keskel võtta hetk ja mõelda meie kaunile maale, rahvale, keele, kultuurile, ajaloole. Aga eelkõige – vabadusele ja iseseisvusele.
Iga üksikisik tunnetab selgesti vabaduse ja iseseisvuse vajalikkust, eriti siis kui seda piirama hakatakse. Meiegi hinges peitub looduseloom, kes juhul kui ta puuri pistetakse, oma ainsat paleust ootab – vabadust. Inimestena vajame vabadust nagu õhku, sama vajame oma riigina.
Vabadus ei ole lihtsalt kaunis aade, vaid heade arengute eeltingimus. Selle puudumine tapab loovuse, edasimineku. Surve, hirmu ja moonutuse alla panduna, muutub nii inimese, organisatsiooni kui ka riigi kogu areng äraspidiseks, veeredes allakäigutrepist alla. Ilma vabaduseta ei lenda parimad ideed, ilma vabaduseta ei hoita enam ei ennast ega oma maad, sest armastust asendab hirm.
