Droon Viljandis. Autori foto
Lõpetades seitsmeosalist “saagat” oma Eestis käigu kohta ei saa kindlasti rääkimata jätta kui ajaga koos ja üsna ette paljudest on jõudnud tehnika, robotid ja droonid.
Viljandi lossimägedes tulid vastu kaks noormeest, droon käes. Nemad olid Viljandi droonifirmast “Blizzardfoto” filmimas ja võtmas fotosid ümbrusest. Droone kasutati ka Tallinna tantsu- ja laulupeol. Ei kujutagi ette, et saaks olla rahvapidude ülekandeid ilma nendeta. Pühajärvel ja Kadriorus nägin muruniitjaid roboteid agaralt askeldamas. Suurimaks üllatuseks olid aga pakirobotid, mida nägin tihti Mustamäel liikumas.
Kalju-lava kontsert. Autori foto
Elasin seal ümbruses oma keskkooliaegse sõbranna Kaja tütre Laine korteris, mis on vaba, kuna ta elab praegu Viinis, töötades arvutitarkavara alal. Esimest korda nähes valget kastimoodi asja kõnniteel liikumas, arvasin, et laps tuleb oma mänguautoga. Sain teada, et Kadaka Selveri piirkonnas on pakirobotite teenindus. Kord bussipeatuses märkasin eemalt jälle robotit tulemas, kohe hakkasin otsima kaamerat. Kui pilgu tõstsin, oli robot kadunud.
Samas märkasin, et natuke eemal keskealine naine liikus kummaliselt paremale-vasakule. Taipasin järsku ja hüüdsin: “Mida sa teed!” Vastuseks kõlas: “Miina mjängin!”. Nii me kahekõne jätkus, samas saabus buss, nagu alati minutise täpsusega. Läksime mõlemad kõrvuti bussi peale ja ütlesin talle: ” Kas sa saad aru, kui fantastiline asi see on?” Ta noogutas ja naeratas nõustudes: “Fantastiline!” Kuulsin lugusid, kuidas inimesed aitasid talvel lume sisse kinni jäänud pakiroboteid, tõstes neid lumest puhtama tee peale.
Enne Eestist lahkumist tegime sugulaste ja sõprade õhtu ja tellisime pakirobotiga toitu. Kohaletoomise teenustasu oli poolteist euri.
Tellima pidi nutitelefoniga elukohast, sest siis automaatselt meie koordinaadid olid roboti GPS’is. Kui telefon näitas, et meie pakirobot on ligidal, läksime maja ette, et näha tulemist. Oleks pidanud nagu kohal olema, aga me ei näinud! Selgus, et robot seisis teiselpool maja meid oodates, kuna ähmiga sai liiga vara telefoni pandud: “OK”, mis peatas tema liikumise. Kristel, õepoja naine, märkas järsku robotit seismas majatagusel teel. Jooksuga ja aiapiiret ületades saime pakiroboti juurde. Panime numbrikoodi roboti kaanele ja see avanes. Oligi toit käes! Olin enne näinud ja kuulnud maja ees, et pakirobot tänas kui toidupakk võeti. Meie oma oli vakka, ju ta oli pahane, et ta pidi meid ootama.
Üks huvitav lugu on Niguliste kiriku ümbruses. Õepoegadega vanalinnas jalutades möödusime kirikust. Nad küsisid, et kas ma tean, et seal kõrval on kartulipõld! Tuleb välja, et osa Niguliste kiriku ja Harju tänava vahelist ala on eramaa. Seadusega ei tohi krundile midagi ehitada, nii et linn tahtis maa endale saada. Mis mõte on seda hoida, kui ehitada ei saa. Ilmselt mitte kokku leppides tasu suhtes, omanik aga tegi sinna kartulipõllu, mis juulikuus ilusti õitses. Pegasuse kohviku külastajatel on hea vaade kartulipõllule kiriku ees.
Lihulas saime kokku Tõnise isa onupoja, tema nimekaimu Tõnis Metsaga. Kaks korda Siberisse saadetud Lihula Tõnis Mets, nagu me teda kutsume, oli 90-datel aastatel ka Lihula linnapea. Ta isa ja onu surid Siberis.
Lihula on jäänud väga vaikseks, peaaegu unustatud kohakeseks. Noored lahkuvad esimesel võimalusel. 2005. aastal oli Lihula tähelepanu keskpunktis, kui eemaldati monument, mis oli pühendataud Punaarmee vastu võidelnud eestlastele. Monument olevat näidanud fašismi pooldamist. Praegu on see skulptuur eravalduses Lagedil Vabadusvõitlejate Muuseumis.
Lahkudes Lihulast Harju- Risti suunas otsustasime minna Haapsalu kaudu, kuna John oli soovinud seda linna näha. Niimoodi, eksprompt, linnale liginedes märkasime, et tänavatel olid USA lipud. Tõnis ja John märkasid palju ameerika autosid ringi sõitmas. Enne kesklinna jõudmist, otsides parkimiskohta nägime silti: “Edasipääs ainult Ameerika autodele”. Kaja taipas, et oleme sattunud Haapsalus iga-aastasele Ameerika autode päevadele. Mitte ainult autod, vaid ka rahva riietus oli ameerikalik, üsna palju 50ndate aastate retro stiilis.
Autod olid korda tehtud ja läikima löödud, parimatele jagati auhindu. Alates 2001. aastast on neid päevi peetud ja osavõtjaid on Lätist, Leedust, Skandinaavia maadest ja Venemaalt. Nägemata jäi Haapsalu lossi vastvalminud siseõu, kuna seal oli kontsert, milllest võtsid osa ka USA rock- ja kantrimuusika ansamblid. Aga selle eest oli, eriti Johnil, huvitav vaadata linna niisuguse ameerika oreooliga.
Kui Tõnis sõbra Johniga tagasi New Yorki lahkusid, saatsin neid ära varahommikul. Istudes otse lennujaama eest väljuvale trammile, otsustasin jalutada läbi Kadrioru. Mõned peatused hiljem Majakas suundusin alla suurtest treppidest, mis viisid Kadriorgu. Oli varahommik enne kaheksat ja park oli nii vaikne, ainult jooksjad ja koerad oma peremeestega jalutasid ringi. Kumu Muuseumist möödudes jalutasin seal ümbruses, kus oli arvukalt huvitavaid skulptuure, koos vana-aja kaartide ja seletustega.
Ameeriklane eesti sõbraga
Liikudes Lasnamäe poolset serva pidi, imestasin, kui suur on tegelikult Kadrioru park. Korraga nägin eemal murul rebast, kes hoolega nina maas ringi käis, aegajalt ümbrust kontrollides. Üks koerajalutaja märkas mu vaimustust. Ta ütles, et rebaseid on seal tihti näha ja see rebane otsib praegu hiiri.
Samas kargaski rebane õhku ja pea ees alla “sukeldudes” ilmselt saigi hiire kätte. Istusin seal palkidest pargipingil oma veerand tundi ja jälgisin rebase hommikust rituaali. Edasi liikudes hoidsin ikka Lasnamäe poolsesse külge ja endalegi üllatuseks leidsin end Laululava külje all.
Rebane vaatab Kadriorus
Kui kummaliselt mõjus tühi laululava, kus nädala eest 100 000 inimest koos oli. Kõndisin üles lavale ja istusin kõrgel laulukaare all trepile. Nägin eemal Ernesaksa monumenti, kus iga natukese aja pärast turistide parv ringi liikus, fotosid tegid ja lahkusid kiirelt, et teed anda järgmisele grupile.
Eestimaa tunne oli eriti tugev, kui olin maal Kaja juures. Õitsvad põllud moonidega, karikakrad ja taevas seletamatut kuju pilvedega. Risti kirikuga jäi meelde ka seal asuv “Sõbra tuba”, koht kuhu kohalik rahvas annetab oma enam mittevajalikke asju; riideid, lauanõusid, raamatuid jne.
See nägi välja nagu pood kahe suure ruumiga ja lõpmatult rippuvate riiete ridadega. Olin üllatunud, kui palju ja milline valik häid asju oli seal.
Küsisin Kajalt, millal see “Sõbra tuba” nii suureks paisus. Kaja vastas et aastat 10-15 tagasi hakkas rahvas valikuliseks minema ja palju asju jäi seisma, mis varasematel aastatel kohe ära läks.
Asjade eest annetatud raha läheb kirikule. Kui kohapeal palituid selga proovisin, siis kiriku vabatahtlikud teatasid, et see kolmas proovitud mantel on selgelt mulle mõeldud. Lahkusingi sealt palitu käevangus.
Nii, et kui näete mind New Yorgi Eesti Majas pika rohekasbeezi talvepalituga (Made in Denmark), siis teadke et see on Risti kiriku sõbratoast.
Kõige ilusa kõrval oli siiski märgata väikese Eesti suurt probleemi – liigne alkoholi tarvitamine. Kui need alkoholi kuritarvitavad inimesed joomise asemel saaksid korralikult tööl käia, nad tooksid kasu endale ja oma riigile. Kui hästi veel siis Eesti elaks.
Toredaks hingeelamuseks oli käia Padise läheduses Kaljulaval vaatamas-kuulamas ansambli “Naised köögis” kontserti. Nelja naise (kõik magistrikraadiga!) ansambli kirjeldamine nõuab eraldi artiklit. Vabaõhulava on mõeldud perekondadele. Samal ajal, kui vanemad on kontserdil, on neil võimalik näha oma lapsi mängimas taamal mänguväljakul muru peal.
Aegajalt võis näha ringikalpsavaid metsjäneseid, aga ka kitsesid, kes karjamaalt koduteele kõndisid. Kaljulava traditsiooni kohaselt süüdati kontserdi vahe-ajal suur lõke lava taga murul. Rahvas laulis ja tantsis kaasa, olles lauljatega samal meelel, kui need laulsid veebruaris sündinud Eesti sünnipäevalaulus :”…nii hästi ei ole me elanud veel”.
Juhtus ka, et sel päeval oli ansambli laulja, tuntud luuletaja Kristiina Ehini sünnipäev, seetõttu pealtvaatajail oli võimalus hüüda viiekordne “Elagu” kontserdi lõpul. Tõeliselt kodu ja maa tunne oli lahkumisel ringi vaadata, möödudes kõrvalasuvast talumuuseumist.
Ilus oled Eestimaa!
Laine Mets
Lõpp
