Parim naissportlane on kiiruisutaja ja PyeongChangi taliolümpia mängudel 4. koha saavutanud Saskia Alusalu. Foto: Postimees
Nagu ikka sisustas Eesti spordirahva aastalõppu rahvusliku olümpiakomitee korraldatav virtuaalne võistlus selle nimel, kellest saab aasta nais- ja meessportlane, parim võistkond ja treener, aga ka tulevikulootus.
Ühes pajas olid individuaal- ja võistkonnasportlased, ülilaia kandepinnaga ja nišiala sportlased, jõujuurikad ja mõttehiiglased, enda ja mootori jõul liikujad. Tuleb toonitada – valitakse mitte parimaid, vaid aasta sportlasi, seega mängivad nii saavutused, tuntus, ala kandepind, hea või paha poisi maine… Kolmandiku punktidest andis rahvas, samuti spordialaliidud ja spordiajakirjanikud, misjärel jagati suurel galaõhtul Saku Suurhallis parimatele kuldsed Kristjani kujud.
Nüüdseks juba kuus aastat on aga Eesti Rahvusringhäälingu eestvõttel võrreldud veelgi võrreldamatumat ehk selgitatud rahvahääletuse läbi eestlaste absoluutselt eredaimat spordihetke. 2013 oli selleks vehklejate kuldne pooltund (mille jooksul tulid maailmameistriks nii Julia Beljajeva kui Nikolai Novosjolov), 2014. aastal 400 meetri tõkkejooksja Rasmus Mägi efektne poolfinaaljooks Euroopa meistrivõistlustel (lõpuks tuli hõbe!), 2015 raskekaalutõstja Mart Seimi katse, mis tõi talle MMil suure hõbeda ja tõukamise kulla, 2016 jalgpallur Ragnar Klavani siirdumine Inglismaa tippklubisse FC Liverpool, 2017 rallipiloot Ott Tänaku esimene etapivõit MM-sarjas. Ja ütleme kohe ära, et 2018. aasta eredaimaks elamuseks hääletas rahvas taas Tänaku pakutu, täpsemalt efektse võidu Türgi rallil. Aga vaid õige napilt jäi talle alla kiiruisutaja Saskia Alusalu fantastiline sõit PyeongChangi taliolümpia ühisstardis – meie neiu juhtis Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval kogu maailma ees peaaegu kogu distantsi, kogus vahefinišite maksimumpunkte ja sai lõpuks eestlaste selle olümpia kõrgeima, neljanda koha!
Aga mingem nüüd aasta sportlaste valimise manu. Mis olid huvitavad, aga tekitasid nii sportliku kui spordikaugema rahva seas ka parasjagu tormi.
Naistest teenis aasta sportlase auhinna Saskia Alusalu, kellele nii rahvas kui spordialaliidud andsid maksimumpunktid. Teiseks jäi Euroopa vehklemismeister Katrina Lehis, keda pakkus esimeseks spordipress, aga tuli vähe punkte rahvahääletuselt. Siin see tormi alge nüüd peituski, aga me jõuame selleni. Kolmas oli (praegu Austraalias Brisbanes vaimustavalt mängiv) tennisist Anett Kontaveit ja neljas freestyle-suusataja Kelly Sildaru.
Meestest teenis aasta sportlase tiitli Tõrvast pärit odaviskaja, Euroopa meistrivõistluste pronks, Teemantliigal etapi võitnud ja Eesti rekordi 90 meetri alla viinud Magnus Kirt. Aga seda vaid ühe punktiga rallimees Ott Tänaku ees. Press ja alaliidud eelistasid Kirti, rahvas Tänakut. Kes, muide, paljude arvestuses ei pidanuks individuaalarvestuses osalemagi, sest mis maksab piloot ilma tüürimees Martin Järveojata? Kolmas koht kuulus USAs ja Bahamal resideeruvale mitmevõistlejale Maicel Uibole, Euroopa sisemeistrivõistluste seitsmevõistluse pronksile.
Võistkondadest teenis suure ülekaaluga tiitli MMsarja pronksine rallipaar Tänak ja Järveoja, teise koha sai Euroopa kuldliiga võitnud võrkpalli rahvusmeeskond ja kolmanda EMilt pronksi teeninud epeenaiskond.
Nagu ikka valiti ka aasta noorsportlane ja siin polnud kolmandat korda konkurenti Kelly Sildarul. Nüüdseks 16aastane Kelly tuli pikalt vigastuspausilt naastes kõigepealt juunioride maailmameistriks, siis võitis oma kõrvalalal rennisõidus maailma karikasarja etapi ja kolmandat aastat järjest Colorados maineka Dew Touri. Üsna tõenäoliselt on Kelly meile ka uue aasta esimeste emotsioonide pakkuja, sest nüüdseks on selgunud tema esinemine Aspenis ekstreemspordiolümpia X-Gamesi kõigil kolmel alal – Big Air hüpetes, renni- ja pargisõidus.
Aga üks auhinnakategooria oli veel ja siit see torm tõusiski. Nimelt valiti Eesti 2018. aasta treeneriks võrkpallimeeskonna rumeenlasest juhendaja Georghe Cretu. Kes oli küll õnnelik, aga mõnevõrra üllatunud. Teistpidi, negatiivselt üllatunud oli aga Haapsalu vehklemistreener Helen Nelis-Naukas. Alust nördimuseks ju oli, sest Euroopa meistrivõistluste finaalis vehklesid tema õpilased Katrina Lehis ja Kristina Kuusk, Kuusk teenis lisaks võistkonnapronksi. Aga hääletustulemused rääkisid selget keelt – Nalis-Naukase hindas küll parimaks spordipress, aga nii alaliitudelt kui rahvalt tuli tema kontosse ümmargune null. Miks? Vastuseid on mitu. Esiteks on Nelis-Naukas reljeefsete sõnavõttude ja võistlustel oma sportlaste eest häälekalt väljas olemisega mainet rikkunud. Teiseks on ka Eesti vehklemisliit oma tülidega üsna kuulus. Ja kolmandaks võib olla, et vehklejate pidev medalisadu on rahva arvates nii loomulik, et juba ebahuvitav. Igatahes ei hoidnud Nelis-Naukas seegi kord värvi kokku, teatades, et nii tema kui õpilane Lehis pidanuks Kristjani saama ning edaspidi tema neid galasid boikotib.
Tore on, et Eesti spordis ikka emotsiooni jagub. Mis aga puutub aastaauhindadesse, siis võiks aru saada, et see on üks tore mäng ja show, milles me kõik, nii sportlased kui publik, osalised oleme. Ja kes ikka valitud saab, on seda au väärt.
Emotsioonikat uut spordiaastat 2019!
Enn Hallik
