Katkendeid Maris Pruuli veebipäevikust ja Jaanus Piirsalu artiklist, mis ilmus Postimehes 8. veebruaril 2018
Eestlased Schmidti mäel. Fotod Maris Pruuli blogist.
Reedel, 26. jaanuaril toodi Eesti ka nende juurde, keda saatus viis kodumaast kaugele, kes hukkusid võõral ja kaugel maal. Norilski äärelinnas Schmidti mäe jalamil on memoriaal siinsetes laagrites hukkunutele – teiste hulgas eraldi sammas ja kolm risti kõigile Balti riikide kodanikele.
Eesti, Läti, Leedu mälestusmärgid püstitati siia 1991. aastal. Vahetus läheduses asusid kunagi Norlagri esimesed vangibarakid. Siia kerkis ka esimene kalmistu, mis suurelt osalt hävis nõukogude ajal ja kus erinevate rahvaste esindused käivad oma hukkunuid mälestamas. See olla alati väga tuuline koht ja nii ka täna. Käed külmetasid, varbad külmetasid. Pead külmetasid, kui mütsid peast võeti, räägib Maris Pruuli oma veebipäevikus.
Meie EV100 juhtrühma liikmel, Margus Kasterpalul oli kaasas metallist tahvel, milliseid asetatakse EV tähistamistel üleeestiliselt. Eestlastele pühendatud risti aluse külge Schmidti mäe jalamil kinnitasime sildi „Eesti Vabariik 100. Norilsk. 26.01.2018“. Suursaadik Arti Hilpus kõneles Gulagi ajaloost ja sellest, kuidas Eesti, Läti ja Leedu ohvitserid ei saanud täita oma sõjamehekohust, vaid toodi siia vangidena, kes olid ette määratud surema ja asetas sini-must-valge lindiga lilled ja läitis küünlad. Täna oli Eesti sünnipäev siin.
Rein Grabbi meenutas oma isa Herbert Grabbi. Elmo Nüganen luges Marie Underit: “Meilt palju võetud, siiski meile jäi me uhkus, au ja viha – seiskem püstipäi”.
Laagrielu masendust läbi luuletajate silmade andsid eesti ja vene keeles edasi ka Tiit Pruuli ja Allan Kaldoja.
Tuul puhus, aga need sõnad ei kadunud tuulde.
Rein Grabbi vaatas kalmistu ümber laiuvat tööstusmaastikku ja ütles: „Vaadake, isegi need kraanad nagu leinavad, nokad on kõik longus.“
Järgneb väljavõtteid Jaanus Piirsalu artiklist, mis ilmus 8. veebruaril 2018 ajaehes “Postimees”.
25. jaanuaril valitseb 300 kilomeetrit ülalpool polaarjoont, Taimõri poolsaare lõunaosas asuvas Norilskis suhteliselt soe ilm – miinus 28 kraadi, aga puhub tugev tuul, üle 15 meetri sekundis. Tuulekülma indeksi järgi teeb see miinus 45 kraadi. Rein Grabbit teiste külmaelevus ei puuduta. „Siin siis minu isa oligi, sellises ilmas,“ ütleb ta vaikselt, rohkem nagu endale. „Ja teised eestlased, kes siia vangilaagrisse toodi.“
See on tema esimene emotsioon Norilskis – 76 ja pool aastat hiljem, kui tema isa Stalini julgeolekuteenistuse NKVD vangina saabus siia, kus aastas katab lumi maad vähemalt üheksa kuud.
Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi vanem käsundusohvitser, kolonel Herbert Grabbi lasti Norilskis maha 46-aastaselt. Teda ja veel 40 Eesti sõjaväe endist ohvitseri, kes olid võetud teenistusse Punaarmeesse, süüdistas NKVD olematu vandenõu organiseerimises Eestis Nõukogude võimu kukutamiseks.
Septembris 1941. aastal Norilskis:
Uurija Bõkov: „Kuidas te võtsite vastu Nõukogude võimu taaskehtestamise Eestis?“ Herbert Grabbi: „Eestis Nõukogude võimu 1940. aastal taaskehtestamise fakt oli vastuolus minu vaadete ja veendumustega. Nõukogude võimu taastamine hävitas meie maa sõltumatuse ja iseseisvuse. See oli minu kui ohvitseri jaoks tundmatu ja võõras võim, millele ma alistuda ei saanud. Aktiivset vastupanu ei saanud ma osutada sellepärast, et 1940. aasta rahvusvahelises olukorras ei oleks see midagi muutnud, kuid tunne ja püüdlus taastada purustatut, mida olin loonud ja teeninud, ei jätnud mind maha.“
Grabbid elasid isa töö tõttu Kadrioru lossis, kus olid Pätsu käsundusohvitseride ameti-eluruumid. Praegu on Rein Grabbi lapsepõlvekodus presidendi kantselei tööruumid. Rein Grabbi nägi president Konstantin Pätsi peaaegu iga päev: „Ma olen Pätsil isegi põlve peal istunud.“
1944. aastal koos ema ja vennaga Eestist algul Saksamaale ning sealt Ameerikasse põgenenud insener Rein Grabbi ehitas paarkümmend aastat USA kosmoseagentuurile NASA tehiskaaslasi. Tema ehitatud satelliidid lendasid pidevalt Norilskist, tema isa surma ja hauakohast lähemalt mööda, kui oli tollal võimalus minna temal ja tema vennal Hellar Grabbil. Nüüd on ta lõpuks siin, kuhu ta on tahtnud tulla nii kaua kui ta mäletab. Ta on siin ka oma tänavu 89-aastaseks saava venna Hellari ja kolonel Grabbi kõigi järeltulijate eest.
„Mis tunded sul praegu on, Rein?“ küsin paar tundi peale saabumist.
„Tead, küsi parem kolme päeva pärast,“ vastab Rein.
Sama päeva õhtul, kui oleme teinud väikse tiiru Norilski peal, hakkab Rein ise rääkima oma esimestest tunnetest.
„Ma arvasin, et mul tuleb viha tunne, aga seda pole. Sest mida ikka enam teha saan?“ räägib Rein. „Aga seda küll, et andeks ei anna ma seda kunagi. No võib olla siis, kui (Venemaa president) Putin Vene riigi nimel vabandaks. Andeks andmine ei saa olla ühepoolne.“
Päev hiljem on külm mõne kraadi võrra järgi andnud, kuid Norilskist veidi väljas asuva Schmidti mäe jalamil ulub tuul. Seal asub mälestuskompleks Norilski laagrites tapetud ja hukkunud inimestele, kus on eraldi mälestusmärgid ka eestlastest ohvritele.
Monument Norilskis.
Rein peab seal külmas ja lõikavas tuules palja peaga emotsionaalse kõne, mis kaasolnud kohalikele jätab sügava mulje: „Vot see on austus oma hukkunud kaasmaalaste vastu,“ ütleb kohaliku suurima ajalehe ajakirjanik mulle.
„Ma ei saa kuidagi öelda, et mul oleks hea meel või rõõm siin olla. Kindlasti toob see peale 75 aastat, kui Eesti ohvitserid siin hukati, suurt rahulolu ja rahuldust,” ütleb Rein. „Mul ei ole hea meel, aga ma olen heameelega siin. Mul on suur rahuldus südames.“
Rein ütleb pärast, et külm ja tuul Schmidti mäel justkui rõhutasid seda meeletult rasket ja väljapääsmatut olukorda, mida vangid pidid siin taluma. Norilsk on ekstreemne koht isegi heas talvises riietuses, kuid Eesti ohvitserid toodi Norilski talvel, kus jaanuarikuu keskmine temperatuur on miinus 25-30 kraadi.
Seda külmaõudust on võimatu ette kujutada. Just siia Schmidti mäe jalamile maeti kuni 1952. aastani Norilski laagrites hukkunud tuhandeid vange. Kas teadsid siis sajad sinna maetud Eesti vangid, et nad maeti – õigemini visati ühishaudadesse – mäe jalamile, mis on oma nime saanud Eestimaa mehe järgi? Pärnumaal Kaismas sündinud baltisaksa geoloog Carl Friedrich Schmidt oli see, kes siiakanti mammutiluid otsima tulnuna kirjeldas 1872 aastal esmakordselt tänase Norilski asukohas asuvaid söe- ja vasevarusid. Eestimaa meest võib nimetada ristiisaks Norilski leiukohale, mis viis Nõukogude riigi juhid 63 aastat hiljem mõttele rajada loodusvarade kaevandamiseks ja metallide tootmiseks vangilaagrid.
Väljavõte kolonel Herbert Grabbi ülekuulamisprotokollist 17. novembril 1941 aastal Norilskis:
Herbert Grabbi: „Ei ole mõtet salata, et meie, endised Eesti sõjaväe ohvitserid, kes hiljem sattusid kõrgetele sõjaväelistele ametikohtadele 22. korpuse staabis (Punaarmees-J.P.), olime väga vaenulikult meelestatud Nõukogude võimu kehtestamise vastu Eestis. See, et Eesti kaotas iseseisvuse ja sõltumatuse ilma igasuguse vastupanuta, oli meie jaoks häbiplekk ja koorem.“
Rein käis enne Norilskit Moskvas hiljuti avatud muuseumis, mis on pühendatud Stalini-aegsele GULAGi vangilaagrite süsteemile. „Ilus muuseum, aga seal ei teki seda tunnetust, kui SUUR see kuritegu on,“ ütleb Rein.
Rein pole ikka veel tegelikult mõistnud, milline emotsioon, tunne on temas see kõige tugevam. Emotsioonid hakkavad paika loksuma järgmisel päeval, kui eestlaste väike delegatsioon sõidab Norilskist 90 kilomeetri kaugusele Jenisseiäärsesse sadamasse Dudinkasse. Siia toodi jõge- (Jenisseid mööda Krasnojarskist) või merdpidi (Põhja-Jäämerd mööda Arhangelski kandist) kõik Norilskisse saadetud vangid. Dudinkas laaditi nad maha ning saadeti algusaastatel jalgsi ning alates 1940-aastast lahtiste rongiplatvormidega Norilski kaevandustesse.
Järgneb
