Toomas Sõrra: Eesti asjades tuleb avaldada arvamust, kui seda vaja on!
Aktusel esines New Yorgi Eesti Ühendkoor Maaja Roosi juhatusel. Foto: Siiri Lind Rohkem pilte Vaba Eesti Sõna facebooki lehel.
New Yorgi eestlased kogunesid vabariigi aastapäeva tähistama laupäeval, 25. veebruaril NY Eesti Majja.
Pastor Leevi Kiil meenutas oma avapalvuses, kui tähtis on eesti rahvale laul, sealhulgas Eesti hümni viimane salm, mis on erilise tähendusega õnnistuspalve “mis iial ette võtad sa …” ning järgnes palve Eesti riigijuhtide eest, et “annaks tarkust, et nad saaksid olla moraalseteks ja eetilisteks majakateks”.
Vapper laul kõige noorematelt, NY Eesti Kooli koorilt “Eesti on mu kodumaa” kõlas üliveenvas esituses.
Laulusõnul said väljendatud ka sõnumid “laulan laulu ja maailm saab helgemaks”, “nukrus läheb üle”, “justkui olemine maailma süles”, “meie läheme lauldes ja mängides”, “soovin saada palju targemaks, soovin, et mu juurde sõbrad jääks”. Ühiskoorilt “Laulud nüüd lähevad” ja “taevasse tõusku me lootuste loit” – ütlevad aga selge tunde, et Eesti on ka siinsamas ja praegu – taevas on me kõigi kohal ju seesama.
Laul on Eesti Majas Vägev Palve, mis kannab erakordselt tugevat tunnetust, laul tugevdab mõtteid ja meeli.
Toomas Sõrra, Haridusseltsi esimees, tervitas kõigepealt neid inimesi, kes on elanud Eesti Vabariigis enne 1940. a okupatsiooni ning seejärel kõiki teisi. Ta kutsus inimesi võtma endale häid kohustusi Eesti ees, sest see on meie kohustus, loodan, et saame öelda: see oli hea sünnipäevapidu.
Sõrra soovis, et igaüks võiks teha vähemalt ühe heateo Eestile ning kokku saaks seda head siis väga palju. Elades USAs, peame hoidma end kursis Eesti asjades ja Eesti asjades tuleb avaldada ka arutlust, kui seda on vaja, ütles Sõrra. Lõppkokkuvõttes meie oleme ikkagi eestlased!
Aktusekõne pidas Indrek Sirp Eesti kaitsepoliitika nõunikuna EV Suursaatkonnast Washingtonist, kes nimetas Eesti Maja “tugipunktiks” Eesti kultuurile Ameerikas. Sõnum on lihtne: Eesti ei ole enam üksi. Ta rõhutas ka Valdur Mikita väljendit “perifeerne teadvus”, mis aitab vale ja tõde eristada, tõde ikka ära tunda.
Sirp rõhutas ka eesti keele õpetamise vajadust ning kutsus, et Eesti lapsed tuleksid suvepuhkuseks oma vanavanemate juurde Eestisse, “meie siin Kodu-Eestis mõtleme teie peale ja ootame teid tagasi”.
Kui paluti üles tõusta neil, kes on nooremad, sündinud pärast aastat 1991, riigi tagasisaamise aega, tõusis püsti ainult üks noormees – lastekoorirahvas oli kahjuks juba saalist väljunud. Ehk on mõtet, et iga vanem osaleja võtab edaspidi kaasa mõne noorema – et tullakse ja tuuakse Eesti majja ka oma noorem pere ja sõbrad – et Eesti maja elevust jätkuks läbi aastate ja aastasadade.
Taavo Roosi esitatud kõigile tuttavad isamaalised laulud kõlasid tshellol hoopis uut moodi. Foto: Ulla Vinkman
Heaks tundeks selles suunas oli Taavo Roosi tšelloesitus, mis oli tundeline ja täpne ning “Ta lendab mesipuu poole” kõlas tõesti, kui oleks pill seda ise “laulnud”!
Tuleme siin lõpus tagasi dr Sõrra sisulise mõtte, ettepaneku juurde: tuleb arutleda Eesti asjade üle, kui seda on vaja.
Kui seda üleskutset kõik tõsiselt võtaksid, siis võiks aidata Eesti elu ja ühiskonna vahvalt uuesti toonusesse.
Millistes asjades peaks Eesti arutlus käima anno 2017 enne EV100 sünnipäevapidu?
Minult näiteks on kõige rohkem küsitud, kuidas saavad keskealised inimesed iseseisvalt õppida eesti keelt – ütlen soovituseks Keeleklikk (www.keeleklikk.ee) keskkond, aga neid eesti keele ja kultuuri tundmaõppimise keskkondi lisandub sellel aastal veel.
Heaks näiteks on ajaleht Vaba Eesti Sõna ise, mille aastatellimuse võite sõpradele kinkida kasvõi tema sünnipäevaks. Eesti inimesi tuleb tutvustama ka üleilmne Eesti veeb www.minuinimesed.com, kuhu siis ootame samuti lahkelt tähelepanekuid ja vahvate tegusate kaaseestlaste tutvustusi maailma eri paigust.
Teisalt aga – Eesti on imeline maa oma looduskeskkonnaga ja omakeelse kultuuriga, neid peame omakorda hoidma tuleviku põlvkondadele, peame majandama ja kasutama väga arukalt, et haruldane loodus ja keskkond säiliksid.
Ma olin reedel, Eesti Vabariigi 99. sünnipäeval just Lakewoodi arhiivis, kus uurisin NY Eesti Maja lugu, sh ostulugu – fotol 1947 vaatavad vastu ülimalt väärikad inimesed Haridusseltsist. Sellise sihikindluse ja väärikuse jätkumist ootame Eesti tegudes, uut hoogu soovides.
Aktuse järel algasid muidugi täpsustavad arutlused.
Minul oli vestlus Mall Blumbergiga sellest, kuidas Eesti on maailmadefineerija ja –tõlgendaja mitmetes intellektuaalsetes žanrides, muidugi ka Edmund Valtmani karikatuurides, mille kohta võime öelda, et nende mõttemuster on igavikuline, sest ikka on maailmas riike, kes satuvad halba seisu või ülekohtu alla.
Aktusel mõtleme ka sellele, kuidas hoida maailma eestluses tasakaalu – ka see teema on arutamisel Mall Blumbergiga, kes Valtmani tähelepanelikkusest ja tagasihoidlikkusest väga soojalt kõneles – just selliseid Eesti meeste kirjeldusi tean ka oma tegusate tuttavate hulgast mitmeid, selles ongi mingi üldisem joon – soojus, tähelepanelikkus, tagasihoidlikkus ja mõttetäpsus – nende omadustega inimesed saavad koostöös ehitada maailma mida tahes ja teha maailma paremaks – igaüks omal viisil ja liinil, kokku saame 100. sünnipäevapeo vähem kui aasta pärast.
Maarja Lõhmus-Pärl