Vaadates seda, kuidas president Trump võtab vastu kolme Balti riigi presidente ja kuidas ta nendega käitub, tundsin end ja oma riiki ja rahvast tõsiselt alandatuna. Mitte ainult Trumpi üleoleva hoiaku pärast, vaid ka sellepärast, et neid kolme ei võetud otsekui päris iseseisvaid täismõõtu riike, vaid mingeid poolriike, keda ainult kolmekesi koos täie eest võtta tasub.
Eesti, Läti ja Leedu keeled ja kultuurid on niisama erinevad kui näiteks Saksa, Prantsuse ja Hispaania omad. Kui meid võetakse ühe koondriigina, siis võiks ju ka neid kolme sellisena võtta. Rääkida Teuto-Franko-Ibeeriast ja võtta nende kolme riigi juhte korraga vastu. Vaevalt president Macron, pääminister Rajoy ja kantsler Merkel sellega päri oleksid. Mis tuletab meelde meie Lennart Meri üht juhtmõtet: et olla riik, peab Eesti riigina käituma. Oma iseseisvust, iseolemist tuleb vahel kasvõi trotslikult rõhutada. Nagu tegi Lennart. Nii ei olnud minu meelest ka päris õige president Kaljulaidi ütlemine, et Moskvasse läheks ta vaid siis, kui selline visiit saaks liitlastega kooskõlastatud. Ei, kui see ka tegelikkuses teatud ühiseid arutlusi nõuaks, ei tohiks niimoodi end väljendada. Mis muidugi on pisiasi paljude muude kõrval. Nagu selle kõrval, kuidas Eesti 2003. aastal poolenisti lahti ütles oma iseseisvusest, kui meie välisminister Ojuland kirjutas alla nn. Vilniuse kirjale, kus sisuliselt toetati USA ettevalmistusi Iraagi ründamiseks.
Tagantjärele on Eesti toonased otsustajad tunnistanud, et oli valida, kas saada eurooplastelt paari väikese nuiaga või jänkidelt suurega. Muidugi eelistati väiksemaid, polnud ju kesteab mis õnnetus kuulda Prantsuse president Chiracilt, et jäeti kasutamata suurepärane võimalus vait olla. Nüüd teame, et Ameerika interventsioon Iraagis oli suur rumalus. Milles siis ka oma iseseisvusest loobunud Eestil on tilluke osa. Igatahes ei ole pärast seda Eestit ja mitmeid muid Ida-Euroopa riike õige nimetada USA liitlasteks, vaid tema klientriikideks. On hää mõelda tagasi sellele, et tookord sai kirjutatud üks märgukiri Iraagi ründamise plaanijate vastu.
Usun, et üks Eesti nõrkusi on see, et siin on üpris palju nõuka-ajast, ent küllap ka varasemast ajast pärit truualamlikkust, puudu on sõltumatust kainest analüüsist. Eestis on küllalt autoritaarset mõtlemist. Vähe intellektuaalset sõltumatust. Seda välis- ja julgeolekupoliitikas, ent ka mujal. Metsapoliitikas, keelepoliitikas, Rail Balticu poliitikas. Liiga kergesti kuulutatakse teisitimõtlejad vaenlasteks, nagu tehti NLiidus, või siis naiivseteks kunstiinimesteks, kes riigi- ja majandusasjadest midagi ei tea. Kuigi RB kriitikute hulgas on endine teadlasest peaminister ja endine majandusminister ning Eesti Geograafia selts…
Teame, et poliitikud ei mõtle eriti kaugemale kui järgmiste-ülejärgmiste valimisteni. Majandusinimeste-ettevõtjate pilk ulatab kaugemale, kuid mitte väga kaugele tulevikku, julgen öelda, et keskmiselt nii kaugele, kui investeeringud saavat korralikult tasutud. Samal ajal mõjutavad poliitikute ja ettevõtjate otsused ka hoopis kaugemat tulevikku. Ning võivad tekitada meie lastelastele ja nende lastele probleeme, mida tekitajad aimata ei oska. Mida võimsamaks saab inimene, seda kaugemale nii ajas kui ruumis ulatavad tema tegude tagajärjed. Siin oleks vaja kuulata neid, kes on harjunud tulevikust rohkem mõtlema. Nemad võiksid vastata mõnele olulisele küsimusele. Nagu küsimusele sellest, kuidas Eestis põimuvad geopoliitika ja julgeolekupoliitika ning kas praegune diskussioonideta USA-orientatsioon on alternatiivideta ja ohtudeta.
Küsida, kas NATO liikmeks olek ja NATO baasid siin suurendavad või kahandavad meie turvalisust, mõjub praeguses õhkkonnas ketserlikuna. Kuid ometi on need küsimused üpris keerulised ja vajaksid põhjalikku ja avameelset analüüsi. Või hoopis teisest vallast: kas maailmamere pinna tõus ei nõua meilt et madala Lääne-Eesti asemel arendataks rohkem Ida- ja Lõuna-Eesti kõrgemaid piirkondi? Ei ole võimatu, et saja või pooleteistsaja aasta pärast on osa Pärnu linnast vee all ja üleujutused võivad ulatuda ka RB trassini. Vähemalt kuurortlinnana on Pärnu tulevik tume. Vahest tuleks seks puhuks, kui veepinna tõus ületab praegused hinnangud (2100. aastaks keskmiselt 500 – 1000 cm) ei peaks mõtlema ettevõtete ja asulate evakueerimisele Kõrg-Eestisse. Võib ka küsida, kas praegu kõikjal rajatavad kuuseistandikud (mida ökoloogiaga kokku puutunud inimene kuidagi metsaks nimetada ei saa) ei kannata tulevikus kliima soojenemise tõttu.
Eesti nimetamine totalitaarseks riigiks on sünnitanud pahameelt. See väide ei ole ka päris õige. Eesti on vaid osa maailmasüsteemist, mida võib totalitaarseks nimetada. See maailmasüsteem,
praegune tsivilisatsioon on otsekui käivitunud masinavärk, mida pidurdada või tõsisemalt muuta pole võimalik. Oleme osad masinavärgis, tema vangid. Masinavärgi põhieesmärk on kiirendada tootmise-tarbimise tsüklit. Pole õige, et kõige edukamad on need, kellel surres on kõige rohkem
asju. Kõige edukamad on need, kes ajaühikus kõige rohkem ostavad ja ära viskavad. Loeb kiirus, mitte hulk. Ning kiirus kasvab.
Omaette küsimus on, kuidas süsteem meid oma kütkes hoiab. Võiks öelda, et suuresti pettusega: meile pakutakse suuremas kontsentratsioonis, intensiivsemalt seda, mida loodus, millega oleme kohanenud, ei pakkunud. Mugavamat, magusamat, seksikamat, põnevamat… Oleme hüperstimulatsiooni ohvrid. Uus totalitarism töötab pigem prääniku kui piitsaga, nagu NLiidus ja on seni töötanud tõhusalt. Kui kaua see võib kesta, on raske öelda.
Kuid loodusega kompromisse teha ei saa. Rahu loodusega saab sõlmida vaid tema tingimustel. Kahtlane, kas see on enam reaalselt võimalik. Kuid esimene samm selle hädavajaliku rahu poole on arusaamine sellest, mis maailmas, mis meiega ja meie ümber tegelikult toimub ja mis võib meid oodata lähemate aastakümnete ja aastasadade jooksul.
Jaan Kaplinski,
kirjanik
