Rainer Sarnet
24. märtsil Eesti Filmi ja Teatriauhindade (EFTA) galal parimaks mängufilmiks kuulutatud ja kokku kaheksa EFTA auhinda pälvinud “Novembri” edu taga on selle režisööri Rainer Sarneti sõnul ennekõike asjaolu, et tegemist on muinasjutuga, mille lihtsusega oskab iga inimene mingil moel suhestuda.
“Üks universaalne asi on see, et ta on ikkagi muinasjutt. See muinasjutu lihtsus on vähemalt see tasand, millega absoluutselt iga inimene kuidagi saab haakuda. Ta ei olegi niivõrd Eesti, vaid ta tegelikult ongi mütoloogia, ta on müütiline lugu. Selles mõttes sellest müüdist saadakse aru. Olgu ta Kreekast või kust kohast pärit, aga sellest saadakse aru. Seal on armastus, seal on surm,” rääkis Sarnet rahvusringhäälingule.
Sarneti jaoks oli suur üllatus, et film ka Ameerikas nii hästi vastu võeti. “Praegu just teeb see oma kinoringi. Märtsi lõpust hakkas see jooksma Põhja-Ameerikas Los Angeleses, Dallases ja kus veel. See oli tõesti üllatav ja väga palju artikleid enamikus ongi tulnud Ameerikast. Neid on päris suur posu ja kõik on väga kiitvad, nagu Ameerika inimesed üldiselt on,” rääkis ta. “Kui midagi on, siis on kõik ülivõrdes ja need artiklid on ka sellised.”
Ta rääkis, et tema jaoks oli eriti huvitav see, et New Mexico filmikriitikute ühing valis selle parimaks võõrkeelseks filmiks. “Ma siis vaatasin, et mis see New Mexico on, et mis ta endast kujutab. Siis selgus, et need on navahhod, need on indiaanlased ja nende järeltulijad. Indiaanlased tundsid ennast ära selles filmis.”
Olgugi et filmil on läinud väga hästi ka väljaspool Eestit, märkis Sarnet, et see tema elu kuidagi kardinaalselt muutnud ei ole.
“Ma ise arvan või vähemalt tunnen, et filmist mõtlemine või filmitegemisest mõtlemine ei ole väga palju teisenenud. Ma pigem tunnen, et nüüd on see kivi kuidagi südamelt ära, lõpuks võid teha mis tahad.”
Sarnet rääkis, et olgugi et Eesti on väga väike maa, on meil siin väga palju erinevaid tüüpe ja tunnetusi. “Eesti nii väike koht, aga väga palju on erinevaid filme, nagu Oskar Lutsu “Kevade”. Üks klass, kus on omad Tõnissonid, Tootsid, Kiired, Arnod.”
Ta leiab, et filmitegemisel on õige end vabaks lasta ja teha seda, mis on iseenda hinges. “See ongi see, kuhu tegelikult peaks jõudma. Muidu me koguaeg mõtleme, et Eesti film, see peaks midagi esindama – Eesti rahvuskultuuri jne, et kõik oleks rahul. Et väike raha ja saad ükskord võimaluse, et nüüd peaks tegema nii, et see keskmine Eesti inimene oleks õnnelik. Küllap need inimesed saavad kõik õnnelikuks, meil on siin olnud Kruusemendid, Kromonovid, Simmid. Tehakse tegelikult väga palju ja eripalgelist kino Eestis.”
ERR
