Tänavuse Eesti Metsaülikooli kolmanda päeva avas Marju Lauristin ettekandega sellest, millised kultuuritarbijad on tänased eestlased, sellele järgnenud arutelul leiti, et haridussüsteemi võimetus käia kaasas senise tekstipõhise kultuuritaju muutumisega audiovisuaalseks ning tehnoloogiapõhiseks ähvardab meid tõsise kultuurikatkestusega.
Ettekande aluseks oli mõne aasta tagune «Mina.Maailm.Meedia»-uuring. Välja joonistusid viis kultuuritarbimise tüüpi, kellest aktiivsemaid mitmekülgseid kultuuritarbijaid on 24 protsenti ning samavõrra palju on murettekitavalt passiivseid ja kultuurihuvita inimesi, kes on valdavalt noored.
Lauristin vaatles kõigepealt Eesti positsiooni Euroopas – 2007. ja 2013. aasta Eurobaromeetri uuringute alusel on Eestil Euroopa Liidu keskmisega võrreldes vägagi kõrge kultuuritarbimine, ehkki alates nõukogude ajast on kultuurihuvi oluliselt vähenenud.
Kultuur on väga olulisel kohal 16 protsendi eesti keelt kõnelevate vastanute elus. Naiste jaoks on see valdkond elu olulisem, samuti keskealistele ja eriti kõrgharidusega inimestele. Täiesti või üsna ebaoluliseks peab kultuuri aga üle poolte keskhariduseta inimestest ja 41 protsenti meestest, samuti ca 40 protsenti alla 30-aastastele inimestest.
«Raamatute lugemise harjumuse muutus teeb muret,» kõneles Lauristin. «17% inimesi ei olnud küsitlusele eelneval aastal ühtegi raamatut lugenud, 1-2 raamatut on enda väitel lugenud 27 protsenti. See tähendab, et 44 protsenti eestlastest pole just eriti raamatu kaudu kultuuriga kontaktis olnud, mis erineb drastiliselt pildist 1980ndail. Üle 10 raamatu aastas on lugenud 22,4 protsenti vastanuist. Raamatuid praktiliselt ei osta või ostab väga harva 63% inimestest, sageli külastab raamatupoodi aga vaid 6 protsenti.
Võrdluseks – nõukogude ajal oli sagedasi raamatupoes käijaid 61 protsenti ehk ka siin näeme drastilist vähenemist. Inimesed laenutavad raamatuid peamiselt raamatukogudest, vanemad inimesed saavad veel ka kodustest raamaturiiulitest, nooremad aga sõpradelt. E-raamatu osakaal oli veel väga väike ja sellega kaasnevad uued küsimused, sest tegemist on uue vormi – failiga – mida väljaandja lubab näiteks raamatukogus lugeda vaid 20 korda. Sotsiaalteadlased alles hakkavad tegelema sellega, mille poolest erinev e-raamatu tajumine traditsioonilisest raamatust,» rääkis Lauristin.
VES/Postimees
