Lugesin eelmise nädala Sirbist, et Mari Kartau (Siram) on õppinud Tartu kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias, töötanud ajakirjanduses, aga ka kultuuriametniku, kunstikuraatori ja taksojuhina. 2003. aastal lõpetas ta Räpina aianduskooli keskkonnakaitse erialal ja nüüd on ta lõpetamas Luua metsanduskooli metsanduse erialal.
Ilmselt on ta ainus kunstiteadlane, kellel on keskkonnakaitse ja metsanduse diplom. Kartau kirjutab sellest, kuidas Eesti Energia hakkab jälle metsa põletama, sisuliselt selleks, et suurendada vahetut kasumit, teenides süsihappegaasi kvoodi pealt neid keskkonda saastavaile riikidele müües.
Mina laulan meeskooris Forestalia, koori suurim toetaja on Riigimetsa Majandamise Keskus. Ma võin öelda, et me oleme metsameeste koor. Korra olen käinud Luua metsanduskoolis, kus meil oli kontsert.
Mari Kartau muretseb Eesti metsa pärast. Ta kirjutab: „Muidugi tehakse ka lollusi, küsimuses kajastub üks neist. Asi taandub sellele, et mõeldakse paar aastat ette, jah, praegu tundub tore mõte puiduga Eesti Energia lippama läinud investeeringud lappida. Küll on hea, et lennukid puuküttel ei sõida, muidu oleks ilmselt ka Estonian Airi sellega päästma hakatud. Keegi ei hakka mööda Eestimaa metsi selleks võsa ja raiejäätmeid kokku korjama, see on selge. Ei tasu lihtsalt ära. Aga sada aastat tagasi tasus ära iga oks metsa alt kokku korjata. Sellest järeldub, et tehnoloogia arengu tõttu oleme võitnud vaid kiiruses, mitte aga efektiivsuses ega kvaliteedis. Jaa, harvester raiub kiiremini kui saemees, aga mets ei kasva sellest kiiremini. See unustatakse ära ja siit kõik jamad algavadki.“
Eesti on suures osas kaetud metsa ja sooga ning tundub, et harvesteriga suur lahmakas metsa paari nädalaga maha lõigata pole mingi eriti keeruline asi, aga hirmutav ometi. Ma jalutan koeraga iga päev oma metsas ringi ja jõuan ka naabrile kuuluvasse metsa. Need käigud tuletavad mulle meelde lapsepõlve muinasjutte: hiiglaslikud vanad kõrged männid ja kuused, mis varjavad päikesevalguse isegi päeval. Mulle meeldib seal kõndida ka päris pimedas ilma taskulambita, et silmad hämarusega harjuksid. Selgel ööl võib näha Osula puidugraanulite tehase kuma, mis meenutab pilvede vahelt piiluvat täiskuuvalgust. Suvel võib juhtuda, et on nii pime nagu kotis ja ma saan liikuda ainult sisemise tunde järgi. Aga ma saan hakkama, sest kõik need metsarajad on mul peas.
Ühel päeval oli harvesteriga lõigatud maha suur osa metsast, kus ma olin harjunud jalutama. Selle asemel oli lage mäetipp, kust avaneb nüüd vaade naabrite talule. Oli kurb näha sellist hävingut ja mul oli hea meel, et maha ei olnud võetud kogu metsa. Naabrid ütlesid mulle, et tegu olnud vana metsaga, mis oli täis langenud puid, ja ala vajaski puhastamist, et keskkond saaks hingata. Kui ma sellest rääkisin oma pragmaatilisele naisele, oli ta õnnelik, sest nüüd hakkavad seal kasvama metsmaasikad!
Võib-olla olengi ma liiga pessimistlik. Ma mäletan paarikümne aasta tagust aega, kui ma langetatud metsa nähes olin õnnetu. Aga nüüd on nendes kohtades juba näha, kuidas asemele on kerkinud uued metsad. Pilt pole just päris täpselt endine, aga lootusi tekitav küll.
Metsaga peame tegelema targalt. Ettevaatlikuks teeb mind võimalus, et Eesti Energia tahab metsa mahalõikamisega korvata oma varasemaid rumalaid otsuseid. Jälgigem siis, mis juhtuma hakkab, ja kui midagi ei meeldi, siis tuleb vaadata, kuidas liigub raha…
Viido Polikarpus
