Enne kui teeme lühikokkuvõtte eelmise aasta soovitustest Eesti majanduse suhtes, on sobiv nimetada Kanada suunda viimastel valimistel, kus “deficit financing’ aitas tuua võimule liberaalid.
Meeldivaks üllatuseks sügisese valimiskampaania jooksul tulid liberaalid välja ebatavalise ettepanekuga, et kulutada sihilikult rohkem majandusele hoo andmiseks ja kavandada eelarvesse ka vastav suurem puudujääk. Põhjus oli õlihindade langus, mis majandust veidi pidurdas. Raha kasutus pidi olema suunatud infrastruktuuri kiiremaks välja ehitamiseks kui muidu võimalik. Konservatiivid, kes väitsid end olevat ainus vastutustundlik ja usaldusväärne partei majandusküsimustes, olid sellele plaanile ägedalt vastu. Sama suuna võtsid ka sotsialistid (NDP), lootuses oma uue “konservatiivsusega” pääseda võimule.
Üllatus oli suur, kui täiesti ootuste vastaselt liberaalid ainult ei võitnud, vaid said ka täieliku enamuse Parlamendis. Ilmselt Kanada rahvas ei pannud raha laenamise suunda pahaks, vaid oli sellega üpris päri. Eestile aga on sarnane samm veelgi vajalikum, sest sellest võib oleneda meie tulevik.
Nüüd siis kokkuvõtte juurde.
Eesti rahva omal maal püsimiseks ja majandusmurede vähendamiseks on, nagu rõhutatud, üks võimalik lahendus raha laenamine praeguste heade laenutingimuste ajal. See lisaraha, kuni 3% riigi sisemajanduse koguproduktist, SKPst, annaks tugeva süsti meie majanduse kiiremaks kasvuks ja võimaldaks rohkemat heade töökohtade loomist ja palkade tõstmist, mis kõik vajalik väljarände ümber pööramiseks.
Kus seda raha kindlasti kasutada ei tohiks, on bürokraatia kasvatamine. Riigi eelarve on juba väga suur osa, 40% SKPst. Vajalik on hoopis vastupidine suund – riigiaparaadi töö efektiivsemaks tegemine. Oluline osa sellest on hädavajalik regionaalne haldusreform, ka siis kui valdade ühendamine esialgu suuremat lisakulu nõuab.
Kus seda lisaraha siis kasutada? Mida iganes teeme, on oluline, et raha oleks kiires ringluses ning aitaks saavutada paremaid majandustulemusi. Selleks tähtsamad kohad on:
Tulumaksuvaba sissetuleku piiri tõstmine minimaalsele elatustasemele, vähemalt 250 eurole kuus, mis ikka kolm korda madalam kui Kanadas. Kõhklen “progressiivse” tulumaksu ettepaneku osas. Küll peaks aga ümber korraldama firmade tulumaksuvaba staatuse nii, et Eesti riik ei toetaks maksuvabade reinvesteeringute kaudu majandusarengut kõikjal mujal maailmas, vaid ainult Eestis, ehk äärmiselt ja osaliselt Euroopa Liidus.
Infrastruktuuri välja ehitamine ja sellega seoses Euroopa Liidu toetusrahade efektiivne kasutamine. Kuuldavasti on mõnedki toetused jäänud saamata, kuna kohalikel omavalitsustel ei olnud küllalt ressursse omapoolse kulutuse tagamiseks. Saamata jäänud toetusi ei saa kahjuks edasi lükata ja need jäävad lihtsalt saamata. Nii on üks valitsuse ülesanne – kergem läbi viia peale haldusreformi rakendamist – hoolitseda, et sellistel põhjustel ei jääks ELi toetus saamata ega kasutamata.
Töökohtade loomine ka neile, kelle kvalifikatsioon on tagasihoidlik. Sotsiaalne ümberkorraldus peaks aitama lihtsaid töökohti vastavalt täita nii, et saaksime suurendada paremini kvalifitseeritud ja õppimisvõimeliste inimeste rakendamist seal, kus nende võimed on eriti vajalikud. Selline programm nõuab kindlasti lisakulutusi.
Nii olemegi jõudnud teaduse ja uurimistöö valdkonda. Teaduspõhise ja jätkusuutliku (sustainable) Eesti majanduse jaoks on see valdkond ülioluline, seda nii tipptasemel töökohtade loomiseks kui uute leiutuste ja saavutuste edendamiseks. Siin on oluline riigipoolsete toetuste suurendamine.
Teaduse arendamine. Ülikoolide ülesanne on ilmselt õpetamine, aga sama oluline on ka teaduse arendamine. Meie tippülikoolide juures on suurel määral ELi toetustega välja ehitatud ja hästi varustatud uusi hooneid ja instituute. Tihti puudub aga võimalus palgata inimesi, kes neis hoonetes imponeerivate instrumentide ja kõige muuga töötaksid. Palgafondid kohalikest allikatest on lihtsalt liiga väikesed süsteemi efektiivselt ja edukalt käigus hoidmiseks. Siia lisaraha paigutamine annab mitmekordseid tulemusi, küll alles veidi pikemas perspektiivis, ent olulistes valdkondades.
Teaduse rakendamine. Saavutuste rakendamise toeks leiame teadus– ja tehnoloogiaparke ülikoolide juures. Samuti aitab kaasa Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, EAS, Enterprise Estonia, mis möödunud ESTO eel korraldas Silicon Valley’s, Sunnyvale, CA, eduka sümpoosiumi just eriti Eesti IT-alase temaatika tutvustamiseks, mitmete oluliste ja huvitavate ettekannetega. EASi laia tegevusvälja üks tähtis osa edutab tööstuse ja ülikoolide kontakte otsetoetuste kaudu “heade toodete ja teenuste loomiseks ettevõtjate ja teadlaste koostöös”. Kogu teaduse valdkonda vaatleme pikemalt hiljem.
Siia tuleks nüüd lisada veel vähemalt kaks kohta, kus suurem toetus on vajalik. Esimene neist on vaesus ja sotsiaalne tõrjutus, mille vastu peaks hoogsamalt võitlema ning teiseks, laste toetus.
Iga viies Eesti elanik elab suhtelises vaesuses ja laste ning lasterikaste perede vaesustase on isegi süvenenud (Eesti statistika aastaraamat 2015). Kuuldavasti olevat, eriti Tallinna piirkonnas ja hoolimata madalast sündimusest, suur puudus lasteaiakohtadest. Kõike tuleks teha, mis aitab iivet tõsta… ja kui Postimees hiljuti küsis, mis võiks aidata, siis viie pakutud valiku seast peeti kõige olulisemaks kõrgemat palka, seda 55% vastajate poolt. Jälle näeme, et kiire majanduskasv on vajalik.
Eesti Panga möödunud aasta majanduse prognoosis nimetati, et optimaalne majanduskasv Eestis võiks olla 3-4%, kuna kiiremat kasvu piirab tööjõu puudus. 2015. aastal oodati 2.2% suurust SKP kasvu, kuid see tuli poole madalam, 1.1%.
Nüüd piirava tööjõu küsimus – kuidas seisu pöörata?
Kevadel toimunud arutluses ettevõtluskõrgkoolis Mainor pani selle rektor Ülo Pärnits ette, et välismaalt tuleks Eestisse tuua 100,000 kvalifitseeritud inimest Eesti rahva ja majanduse päästmiseks. Paneme tähele, et arvu suurusjärk on üsna võrdne viimaste aastakümnete jooksul Eestist lahkunud tööealiste inimeste hulgaga. Kvalifikatsioonid muidugi ei ühtu, aga küllap on väljarännanute hulgas palju Eestile olulist talenti, ja neile tuleks esmajärjekorras lisada Eesti päritolu ja sidemetega väliseestlasi ja nende järeletulijaid. Vanavanemate maad on tore turistina külastada, ent veel toredam, õigem ja väärtuslikum, on kaaluda ka oma talentide päriselt Eestile pühendamist. Selliseid näiteid on, rõõm ütelda, üpris palju.
Järgnenud elavas keskustelus tõstatati olulisi küsimusi. Kust tuleb raha vajalike kõrgemate palkade jaoks? Kui tõesti vajame, küll siis tuleb, oli vastus. Ülemiste Citys töötavat praegult 700 välismaalast ja nende palgad on tublisti kõrgemad kui mujal Eestis. Tippspetsialist ei tule muidu, ja teadmistepõhisesse majandusse on vaja kindlasti ka talente importida, sest igal erialal ei suuda me ise spetsialiste koolitada. Rahandusminister Sven Sester rõhutab õigustatult, et Eestisse tarka tööd tegema ja makse maksma tulla peab olema lihtne ja sotsiaaltoetustest elada keeruline.
Mõtlen tagasi Tartu Ülikooli 95. juubelile Torontos ja rektor Volli Kalmu külaskäigule koos akadeemiliste kaaslastega. Aktusele järgnes hiljem professor Mart Noorma haruldane loeng ‘ESTCUBE’i teemal. Ta jutustas, kuidas andsid sada paarkümmend üliõpilast mõne aasta jooksul sellise panuse, et väikeste kuludega loodi tehnoloogia ning ehitati 10x10x10 cm3 suurune satelliit, mis ilmaruumis oli üks parimatest õpilaste loodud satelliitidest. Sellele mõeldes tunnetan veendunult, et needsamad õpilased ja nende järele tulevad noored on tugev alus viimaks Eesti majandust uuele eduteele. Vaja on edutavat õhkkonda ja küllalt häid tingimusi, mis aitaksid kasvavaid talente motiveerida tegutsema kodumaa heaks.
Kvalifitseeritud tööjõu puudus, üks Eesti tööstuse muredest, tuleb lahendada minimaalselt välismaalt sisse toodud ekspertidega ja suurel määral eestlaste tagasipöördumisega oma kodumaale. See saab juhtuda aga ainult siis, kui meil on pakkuda kõrgetasemelisi töökohti arenevas eesti teaduspõhises majanduses koos vastavate palkadega.
Niisiis, esiteks rahasüst majandusse ja siis juba tõsine, sisuline “Talendid koju!”
Olev Träss
Järgneb
