Eesti jalgpallimeeskond alustas aastat koduste maavõistlustega Norra ja Serbia vastu. Norraga, keda mullu võideti, osati oma värav nüüdki puutumatuna hoida, aga ei skooritud ka ise. Tulemus 0:0. Viikingitest temperamentsema (ka kiirema ja tehnilisema) Serbia vastu suutsid eestlased 0:0 seisu hoida 88. minutini, siis keerutasid vastased karistuslöögi kaunilt Eesti puuri ja 0:1 numbrite all Eesti platsilt lahkuski. Kumbki mäng polnud Eesti poolt eriti veenev, kuid kindlasti ka mitte tahtetu.
Aga mis maailmameistri jutt see on? Maailma vutiedetabeli esisaja lõpus pendeldava riigi rahvusmeeskonnal pole ju praktiliselt mingit varianti, ütleb iga spordisõber. Ega olegi, kui jutuks pole fiktiivne tiitel. Asi nimelt selles, et alates 1872. aastast loetakse profipoksi eeskujul fiktiivseks maailmameistriks see, kes valitseva ilmameistri ametlikus mängus alistab. Ja kes tolle alistaja esimesena võidab, on järgmine maailmameister jne. Esimene tiitel kuulus Inglismaale, seni on ligi pooleteist sajandi jooksul peetud 910 tiitlimatši.
Ja lugu praegu niisugune, et mullune fiktiivne maailmameister Uruguai (keda Eesti mõni aasta tagasi võitis!) pakkus oma järgmist maavõistlust juuniks Eestile ning edu korral olnuks Eesti selle süsteemi järgi vähemalt järgmise maavõistluse või tiitlivõistluse (MM, EM) valikmänguni ilmameister. Paraku on aga eestlaste mängukalender just Uruguai pakutud ajal täis Balti riikide karikavõistlust ja nii öeldi uruguailastele ära. Igatahes omapärane uudis naljakuu aprillis.
Aga veel erilist. Esimese eestlannana osales Elo Luik Inglismaal Londonis maailma ühel pikima traditsiooniga ja mainekamal spordivõistlusel Oxford – Cambridge sõuderegatil. Londonis õppiv Luik ei ole Eestis endale tippsõudjana nime teinud ja ta tunnistas isegi, et on arusaamatu, kuidas ta tubli amatöörina ässade kõrvale Oxfordi ülikooli paati võeti. Aga seal ta istus ja esimese eestlannana mitte üksnes ei osalenud, vaid ka võitis selle võidusõidu! Mis läheb ajalukku sellegagi, et Cambridge paat hakkas tuules ja laines vett täis saama ning kohtunikud andsid neile soovituse sõit pooleli jätta. Aga Cambridge sõudis, parras veepiiril, vapralt lõpuni.
Tähelepanu väärivaga jätkates – Venemaalt tuli uudis, et Eesti hokiklubi Tallinna Ilvest ei võeta veel 2016/17 hooajaks sealsesse Continental Hockey League’i. Nagu ei võetavat sinna ka sooviavaldusi esitanud Rootsi, Suurbritannia ja veel mõne riigi klubisid.
Mis puutub Ilvesesse, siis ei teata sellest Eestis praktiliselt midagi peale selle, et olevat idee, leiduvat rahakad sponsorid, võimalik olevat osta häid mängijaid ja kodumänge hakkaks Ilves pidama Tallinnas Tondiraba jäähallis. Kas ka mõni eestlane (Robert Rooba, Siim Liivik jt) pingiotsale mahub, on kahtlane. Kontinentaalliigas liiguvad suured rahad, seal mängivad ka NHList üle ostetud hokikuulsused, rääkimata pidevalt kõvu mängijaid tootvast Venemaast. Kui otse öelda, siis tundub see projekt Eesti jaoks üpris ulmeline. Riia Dünamo küll mängib kontinentaalliigas, aga ei tasu unustada, et lätlaste hoki on olümpiatasemel, Eestis see spordiala aga kahjuks pea olematu.
Lõpuks kahest tublist teismelisest. Ei saa tänagi päris mööda 14-aastasest trikisuusatajast Kelly Sildarust. Nimelt tõusis tänavu USA-s Aspenis X-mängud võitnud ja hooaja nii Šveitsis kui Prantsusmaal võidukalt lõpetanud Kelly oma ala maailma esinumbriks. Kui veidi mõelda, siis ei olegi praegu ühtki teist eestlast, kes oma spordialal maailma parima tiitlit kannaks. Jääb üle loota, et Kelly nüüd vaimu spordistressist puhtaks saaks, kenasti koolitükke teeks, tasapisi uusi trikke õpiks ja valmistuks 2018. aastal Koreas olümpiat võitma.
Teine uus Eesti sporditäht on 16-aastane Tartu ujuja Kregor Zirk. Paistab, et see sügisest Inglismaal õppiv ja harjutav noormees on ootamatult kiiresti hüpanud mööda Eesti eelmistest tippudest Martin Liivamäest ja Martti Aljandist, võibolla ka järgmise põlvkonna liidritest Ralf Tribuntsovist ja Pjotr Degtjarjovist. Hiljuti ujus Zirk Stockholmis kaks võimast Eesti rekordit – 50 meetrit liblikat 24,21 ja 100 meetrit liblikat 53,23-ga. Olümpia A-norm veel ei alistunud, aga edasiminek on märgatav ja tulevik helge. Nii noort ujumistippu pole Eestil ammu olnud.
Enn Hallik,
Pärnu Postimees
