Kevad on lootuste aeg, aga ka muutuste aeg. Ja uue alguse aeg. Ehitusmess „Eesti ehitab“ ehk Estbuilt 2010, mis toimus eelmisel nädalal Tallinnas Pirita Näitusepaviljonis, näitas samuti, et inimesed ei ole kaotanud usku ega lootust parematele päevadele ja et nihked paremusele on juba olemas.
Ka Energy Smart OÜ, mis tegeleb päikeseenergiast soojus- ja elektrienergia tootmisega, oli seal oma boksiga kohal. Oli huvitav kogeda, kui väga taheti teada lähemalt päikeseenergia tootmise võimalustest.
Huvilisi oli nii noorte kui eakamate, naiste kui meeste, eestlaste kui venelaste seas. Selgitusi tuli nelja messipäeva jooksul jagada tundide viisi. Paljud inimesed olid valmis panema oma kodu katusele päikesepaneele, et selle kaudu vähendada oma pere küttearveid. Oli selgelt tunda, et kadumas on vastupanu taastuvenergia kasutamisele võtmisel.
Maal talus aga olen tegelenud õunapuudelt okste lõikamisega. Õunapuude okstest tuleb ära lõigata need, mis kasvavad otse üles. Peale selle, et puu saab nii jõudu juurde, on ka saagi koristamine hiljem kergem. Meie õunapuud on juba väga vanad, nagu ühes eesti talus õunapuud ikka on, ja neid ei ole aastaid lõigatud. Täna selle tööga tegeldes mõtlesin, et sama on ju ka elus – mõned asjad tuleb ohvriks tuua, et saaks edasi minna teistega.
Tihti tuleb elus seista silmitsi tähtsate otsustega. See aeg on praegu ka minul. Palju sellest, mis tundus nagu iseenesest olemas olevat, ei pruugi täna enam alles olla. Ma mäletan, kuidas ma andsin sõdurivande mitukümmend aastat tagasi – paari sekundiga oli mu elu täielikult muutunud. Ka esimest korda abielludes ja hiljem lahutades viisid väikesed muudatused lõpuks suurte muutusteni elus. Meenus, kuidas muutis kogu mu elu kohtumine tookordse Eesti kaitseväe juhataja kindral Einselniga 1994. aastal. Muutused hirmutavad ja see on ka põhjus, miks me vahel oleme mineviku peale mõteldes nostalgilised.
Möödunud laupäeval käisin ma koos Heliga tema lapsepõlvesõprade juures perekonnapea 50 aasta juubelit tähistamas Haanjas. Mul paluti kaasa võtta kitarr, et rahvas saaks laulda vanu tuttavaid laule. Tegin seda meeleldi, sest juubilar on maal meie lähim naaber ja meie pered hoiavad väga kokku. Kui me kohale jõudsime, siis laulsin kohe ühe laulu just selleks sünnipäevaks koostatud omatehtud laulikust.
Ma nägin, kui rõõmus ja õnnelik oli seal Heli. Ma polnud oma naist enam ammu näinud nii toredana, nii nautimas õhtut kui nüüd, mil ta sai oma vanade sõpradega koos laulda ja möödunut meenutada. Ja kui tema oli õnnelik, siis olin teda sellisena nähes ka mina.
Heli rääkis mulle hiljem, et ta oli näinud unes, kuidas ta juhtis autot, mina olin istunud tema kõrval, ja auto paiskus äkki õhku. Ja enne kui ta aru sai, kuhu auto sööstmas oli ja mis juhtuma hakkas, ärkas ta üles.
Ilmselt tähendab see eesolevaid muutusi. Ja muutused teevad inimesed alati ebakindlaks. Ebakindlail päevil pöördume me aga mineviku poole, sinna, kus kõik oli kindel ja korras. Seda tegi ka Heli sellel sünnipäevapeol ja ma nägin, kuidas ta ei tahtnud, et see õhtu lõppeks.
Aga selleks, et omletti teha, tuleb munad puruks lüüa.
Viido Polikarpus
Energy Smart OÜ
[email protected]
