„Üheks esimeseks ja mõjuvamaks Eesti rahvuslise iseteadvuse avalduseks välise ilma ees tuleb pidada Peterburis (Petrogradis) toimepandud eestlaste poliitilist meeleavaldust. Oma ulatuse poolest oli see ennenägemata suur ja mõju poolest ajalooline sündmus, mille mälestus osavõtjate südames iial ei kustu,“ kirjutab „Pealinna Teataja“, eestlaste ajaleht Petrogradis.
Meeleavalduse algataja oli Eesti Vabariiklaste Liit (EVL), mille asutasid Petrogradis viibivad Eesti sõjaväelased mõni päev pärast veebruarirevolutsiooni. EVL pöördus kõikide Peterburi ja selle ümberkaudsete organisatsioonide poole üleskutsega korraldada Eesti sõjaväelastega ühine meeleavaldus autonoomia toetamiseks.
Ettepanek leidis haruldaselt sooja poolehoidu kõigis Peterburi eestlaste organisatsioonides ja rahvakihtides.
8. aprillil (26. märtsil vkj) 1917 toimus Peterburis eestlaste manifestatsioon autonoomianõude toetuseks. Jaani kiriku ette ja ümberkaudsetele tänavatele kogunes ligi 40 000 eestlast (neist 10 000–12 000 sõjaväelast), kes liikusid sinimustvalgete lippude ja loosungitega sõjaväeorkestrite marsihelide saatel läbi linna Tauria palee juurde, et nõuda Venemaa Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat.
Juba neli päeva hiljem, 12. aprillil (30. märtsil vkj) kinnitas Ajutine Valitsus määruse „Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta“, millega Eesti sai autonoomia sugemetega omavalitsuse. Eestimaa kubermang (Põhja-Eesti) ja Liivimaa kubermangu põhjaosa (Lõuna-Eesti) ühendati üheks haldusalaks. Kubermangukomissariks määrati Jaan Poska ja omavalitsusorganina alustas tegevust Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev), mis oli esimene ülemaaline Eesti rahva esinduskogu. Kümme kuud hiljem, 24. veebruaril 1918. aastal kuulutati välja Eesti Vabariik.
Jüri Trei
