Viido paistes näoga
Olin külastamas oma pojapoega Karl Alexit ja tema uut peret nende talus Valga lähedal. Oli kaunis suvepäev, kuid ilm oli palav, võiks öelda, et väga-väga palav.
Nagu oma eale kohane, istusin ma maja juures pingil, hoides vilusse, samal ajal kui noored tähistasid minu pojapoja väikese õe Itaka kolmandat sünnipäeva. Ootasin rahulikult, kuni pakutakse torti ja vaatasin kõiki neid parte, kitsi ja tibupoegi, kes mu ümber ringi sibasid, kui mind nõelas mesilane. See oli valus torge küünarnukki. Olin endast väljas, et mitte öelda rohkemat. Ma ei olnud teinud midagi, et seda rünnakut provotseerida. See oli nagu löök allapoole vööd.
Ma ei teinud sellest nõelamisest suurt välja ja peagi rääkisin Karl Alexi ema Triinuga, et meil on punased sõstrad juba valmis korjamiseks. Igal suvel tulevad nad meile marju korjama. Triin ja Egon lubasid järgmisel päeval sõitagi meile. Kui Karl Alex seda kuulis, küsis ta, kas ta võib tulla koos oma kahe sõbraga kohe minuga meie juurde maale, et siis järgmisel päeval koos emaga tagasi sõita. Mina olin nõus ja peagi sõitsin koos kolme poisiga kurvilistel Lõuna-Eesti kruusateedel Kurenurme poole. Kuna olen taimetoitlane, siis oli mul vaja astuda läbi Antsla Coopist, et poistele toidupoolist osta: kanaburgereid, kartulikrõpse ja joogipoolistki.
Kodus tundsin end üha väsinumana, aga siiski suutsin aidata poistel sauna pliidi alla tuld teha. Poistel oli lõbus olemine ja nad hüppasid üksteise järel tiiki. Läksin ise tuppa, et maalida, aga tundsin end liiga väsinuna ja heitsin magama. Poisid jooksid rõõmsalt toast sisse ja välja ning tegid magamise keeruliseks, nii et kell neli tegin poistele lõuna valmis.
Kui ma lõpuks magama sain ja üles ärkasin, oli juba järgmine päev ja Triin oma perega kohal marju korjamas. Selleks ajaks oli mu suu üles paistetanud, minu ülemine huul tundus olevat langenud üle alumise huule. Tundus, nagu ma oleksin Simpsonite multika kangelane. Mida päev edasi kulges, seda halvemini ma end tundsin, nii et ma lamasin kogu aeg voodis.
Selleks ajaks, kui Triin oma perega lahkus, oli ka mu alumine huul üles paistetanud ja hääl läinud nii madalaks, et ma oleksin võinud minna klaveri taha ja laulda nagu Leonard Cohen, aga ma olin selleks liiga väsinud. Pealegi hakkas kogu mu keha talumatult tugevasti sügelema.
Olin enda peale pahane, et ma keeldusin Triinu ja Egoni soovitusest, et nad viivad mu Antslasse kiirabisse. Mis see ometi meestel on, mis ei lase ennast kehvas olukorras olles aidata? Ilmselt ei lasknud mu edevus end näidata sellises abitus seisundis.
Minu naine Heli oli proovinud mulle mitu korda helistada, aga mu telefoni aku oli tühi. Ta hakkas muretsema ja saatis naabrimehe Kaska Karli järgmisel hommikul vaatama, mis minuga juhtunud on. Karligi tahtis mind nähes kohe autole hääled sisse panna ja viia mind kiirabisse, aga ma keeldusin ikka. Kuna Karli kuulis mu madalat häält, hoiatas ta mind, et mu kurk on samuti üles paistetanud. Lõpuks jäin temaga nõusse ja lubasin ise kiirabisse sõita.
Antsla kiirabis võeti mind kohe ette. Mulle tehti süst tagumikku, mis oli sama valus kui mesilase nõelamine, ainult teises kohas. Siis kirjutati mulle välja rohi, mida pean veel paar päeva võtma. Arst küsis mu ID-kaarti. Ulatasin selle ja ütlesin oma nime: Viido Polikarpus. Doktor naeris ja vastas, et ta teab, kes ma olen, ta tundis mu pildi järgi ära. Kuigi ma nägin välja nagu Quasimodo, oli mul siiski tunne, et nii palju on kinni edevuses.
Viido Polikarpus
