Üks tähtsamaid nähteid neis kultuurides, kus üksikisikutel ja ühiskonnal on parim taust luua jõukust ja üles ehitada elujõulisi demokraatlikke institutsioone, on usk tulevikku. Usk, et homne päev on parem kui eilne, on läbi ajaloo olnud otsustav motiveerides inimesi üksi ja koostöös teistega andma oma parima, kuna puuduv usk homsesse sageli toob kaasa destruktiivse ükskõiksuse ja fatalismi. Selle juurde kuulub loomulikult, et usk tulevikku üksikjuhtudel on loonud utoopiaid, mida on kasutatud massimõrvade õigustamiseks, kuid põhimõtteliselt on usk tulevikku olnud oluline substants Lääne edus.
Heaoluühiskonna nõudmismentaliteet on viinud väärtused rööbastelt välja. Nüüd on peaasjaks, milliseid hüvesid võidakse nõuda ja mitte see, millist panust oleks endal vaja anda ühiskonnale. Kriisi ajal ei taheta loobuda saavutatud hüvedest, kuigi nende piiramine aitaks kriisist üle saada.
Käesoleval aastal möödub Nõukogude Liidu lagunemisest 20 ja islami terrorirünnakust USAs 10 aastat. Ajajärku pärast Berliini müüri langust iseloomustas globaalne majanduslik integratsioon, haruldane optimism ja usk, et selles uues maailmas olid kõik võitjad. See on aga läbi. Täna arvavad paljud USAs, et Hiina kasv toimib ameeriklaste töökohtade ja jõukuse kulul. Euroopa eufooriale pärast Berliini müüri langust järgnesid sünged prognoosid. Kriis on väetanud pinda maailma jaoks, kus endine suurriikide rivaaliseerimine võib taaselustuda. Euroopa Liit ja USA tahavad lähiaastatel mõjuva põhjusega nõuda, et majanduskasvu vedurid kannavad suurema osa vastutusest rahu ja progressi tagamisele maailmas.
Lääne demokraatiates on oluline, et vabadus ei langeks ohvriks loomulikule vajadusele selle turvalisuse järele, mida paljud soovivad seoses meid tabanud terroriohuga. Vabadus ja suurem vastutus oma heaolu eest on parim lähtepunkt Lääne võimele saada toime kaasaja väljakutsetega. See tähendab vähem riiki ja et kodanikud üksikult ning ühiselt üha enam võtavad enda peale lahendada mõned ülesanded, mida seni on harjutud lasta teha riigil.
Kehtivat olukorda iseloomustas möödunud aasta lõpul Taani kultuuriminister Per Stig Möller (Jyllands-Posten 31.12.2010). Tema arvates oleme Titanicu pardal ja meie ees on neli jäämäge. Meie vastu on demograafia ja meile avaldab survet moslemimaailm Vahemere teisel kaldal. Teine jäämägi on ökoloogiline kriis. Kliimamuutus tähendab Aafrika kõrbestumist, mis toob endaga kaasa sisserände surve ja suurendab islamismi levitamise ohtu. Majanduskriis peaks olema selge kõigile, samuti uus majanduslik maailmakord. Lisandub demokraatlik kriis. Kas meie lendliiva ja meeleolust kantud demokraatia on suuteline toime tulema meie ees seisvate väljakutsetega? Ajalugu on aeglane. Muutmine võtab aega. Oleme surve all. Mõne väljakutsega saame hakkama, aga mitte kõikidega. Demograafia on fakt, mille mõju peaksime katsuda leevendada.
Demokraatia oluliste probleemide hulka kuulub selle kaitsmine nende vastu, kes kuritarvitavad demokraatia vabadusi. Kui kaugele võib minna demokraatia vastaste vastu võitlemisel, kui ei piisa verbaalsest argumentatsioonist? See probleem on aktuaalne Lääne demokraatiates, kus terroristide vastu võideldes üha enam kasutatakse kontrollmeetmeid, mis piiravad indiviidide isiklikku vabadust. Seda kasutavad ära demokraatia vastased, kelle sabotaažiaktide eesmärgiks ongi tihtipeale hirmu süvendamine rahva seas, mille tagajärjel nõrgeneb usk demokraatia mõjuvõimu ja suureneb „kindla käe“ rakendamise soov. Selle tulemuseks võivad olla autoritaarse ilmega „juhitavad“ demokraatiad. Demokraatia mõistet kuritarvitavad ka ainuparteilised diktatuurid, näiteks nimetasid Nõukogude Liit ja selle vasallriigid end rahvademokraatiateks.
Demokraatia raamides on võimalik töötada ka selle vastastel. Samuti igasugustel sektidel, kes oma ülesehituses ja juhtimisstiilis ei kasuta demokraatlikke põhimõtteid. Isegi demokraatia kaitsmist ei saa teha kohustulikuks. Sõjaväe ajateenistusest keeldumine ei too endaga kaasa karistust, tavaliselt mingit aseteenistust.
Demokraatia üle on palju vaieldud. On puudusi, pole ideaalne, aga ideaalsed pole ka selles elavad ja enamikus seda eelistavad inimesed. Ideaalid on kättesaamatud mäetipud, mille poole püüeldakse.
Demokraatia hüvesid ja õigusi nautides ei tohi unustada, et nendega kaasnevad kohustused. Pole aga kindel mõiste, esineb mitte ainult väärtõlgendusi, vaid üsna palju poliitilise korrektsuse mõju. Sellega kaasneb koguni üha tugevam sõnavabaduse piiramine. Põhiliselt demokraatia vastastel usulistel liikumistel on õnnestunud peale suruda hoiakut, mis väldib nende kritiseerimist. Mitte just veenvate argumentidega, vaid pigem hirmuga tulemuste eest.
Vello Helk
