Christopher Hitchens.
Mulle on alati tundunud, et usk on eestlaste jaoks tsivilisatsiooniga mugandumine, sellele järeleandmine. Tsiviliseeritud isik või perekond arvab, et ta peab usku tunnistama. Luteri usk laseb igaühel uskuda seda, mida ta õigeks peab. Meile pole vaja pappi või preestrit piiblist arusaamiseks, me oleme saanud koolist lugemisoskuse, nii et me esivanemad võisid juba varakult piiblit ise lugeda. Mina olen piibli läbi lugenud. Minu ema sai enamikule küsimustele vastused piiblist, minuga oli aga nii, et see tekitas küsimusi ainult juurde.
Üks minu sugupõlve kõige provokatiivsemaid ja põnevamaid intellektuaale oli kirjanik ja ajakirjanik Christopher Hitchens. Hitchens sündis Inglismaal 1949. aastal, ta kolis USA-sse 1981. aastal, kus ta ka 2011. aastal 62-aastaselt suri vähki. Hitchensit oli kasvatatud kristlaseks, ta käis kirikukoolis. Ema poolt oli ta juudi päritolu.
Hitchensit tunti suure väitlejana ja ta oli väga jõuline oma ideede kaitsmisel. Tema teemad on olnud religioon, kunst, poliitika, sõda ja kirjandus. Alates oma kõige tuntuma raamatu – „God is not Great“ („Jumal ei ole suur“, 2007) ilmumisest on ta olnud kõige tuntum ateismi eest kõneleja tänases maailmas. Ta on võrrelnud Jumalat Põhja-Korea diktaatoriga ning arvanud, et usk tuleb inimkogemusest ja kultuurist täielikult välja juurida.
Hitch, nagu sõbrad teda kutsusid, on pidanud dialoogi selliste kuulsustega nagu Cantebury peapiiskop, rabi Shmuley Boteach, Briti endine peaminister Tony Blair. Viimasega väitles ta teemal „Kas religioon on jõud, mis võitleb headuse eest maailmas?“. Blair vastas, et ilma religioonita oleks maailm mitmel põhjusel halvem paik elamiseks. Ta küll nõustus, et usufanaatikud on palju halba teinud ajaloos, aga see ei saa olla põhjus usust lahtiütlemiseks. Samuti nagu ei saa mõne kehva poliitiku pärast visata kõiki poliitikuid üle parda. Hitch nõustus sellega, et usk jääb, aga ta jäi oma arvamuse juurde, et maailm oleks parem paik, kui seal oleks vähem religiooni. Pärast Hitchensi surma ütles Tony Blair, et Hitchins oli suurepärane segu kirjanikust, ajakirjanikust, väitlejast ja erakordsest karakterist. Ta ei kartnud seista oma tõe eest ja selle eest, millesse ta uskus. Blair nimetas teda üheks värvikamaks isiksuseks, kellega ta kunagi on kokku puutunud ja keda tal on olnud au tunda.
Rabi David Wolpega vaidles Hitchins selle üle, mis on Jumal, nad võrdlesid usklike ja ilmikute vaateid. Rabi Wolpe arvas, et usk on see, mis juhib inimese tema heade omaduste ja ühiskonna kui terviku juurde ning usklikud on ka ilmikutest altimad tegema heategusid. Hitch vastas, et tegemist on kavala misjonitööga, et tuua rohkem nõrku ja mõjutatavaid inimesi kirikusse.
Kunagi küsiti Hitchensilt, kas ta tunneb end võõras linnas südaööl kindlamalt, kui ta teab, et võõrad mehed, kes talle lähenevad, tulevad kirikust jumalateenistuselt? Mees vastas, et seda on temaga korduvalt juhtunud väliskorrespondendina, sageli linnades, mille nimi algab B-tähega: Belfastis, Beirutis. Bombays, Baghdadis jm. Aga muidugi olevat ta tundnud hirmu ja läinud igaks juhuks teisele poole teed.
Belfastis nägi Hitch põlevaid tänavaid, sest omavahel pidasid lahinguid erinevad religioonid. Ta nägi inimesi, kelle lähedased olid tapetud, keda oli piinatud nendesamade usklike poolt, põhjuseks ainult kuulumine teise usku.
Chirstopher Hitchins oli kõikide religioonide vastu ja temast sai meie aja ehk kõige tuntum meie antiteist.
Viido Polikarpus