20. august 2019 läheb ajalukku Kadriorus peetud Eesti presidendi kõnega, kus vähemalt meie poliitilises ajaloos riigijuhtide tasandil viidi esmakordselt nii tugevalt kokku Balti apell (23.08.1979) ja sellele kümme aastat hiljem järgnenud maailma vägivallata vastupanu ajalukku läinud Balti kett – 23. augustil 1989.
Seda seost aitas avalikkuse silmis tugevdada asjaolu, et AD 2019 Vabaduse taastamise mälestuskividega tunnustati sel aasta just Balti apelli ja Balti keti korraldajaid. Seega näeme täna ehk paremini, et nagu laulusalmis – metsa taga on mets – siis üks väga julge ja oma ajas ning võimalustes uskumatult julge vastuhakk, mis jõudis rahvusvahelisse meediasse, pidigi sünnitama midagi veel suuremat. 1979 aastal ei teatud veel, palju läheb järgmiseks suureks vastuhakuks aega ja mis võib olla selle läbiviimise hind.
Balti apell oli neljakümne viie Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri ÜRO peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa Liitvabariigi, Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada need allakirjutamise hetkest alates õigustühisteks ning taastada Balti riikide iseseisvus.
Märgukiri oli ajastatud Molotovi-Ribbentropi pakti 40. aastapäevale ja see avalikustati 23. augustil 1979. Märgukiri koostati 1979. aasta augustis Leedu ja Eesti vabadusvõitlejate Antanas Terleckase, Julius Sausnauskase, Enn Tarto ja Mart Nikluse koostööna viimase kodus Tartus Vikerkaare tänav 25. Teksti vene keelde tõlkimisel ja keelelisel toimetamisel oli abiks akadeemik Juri Lotmani õpilane professor Ljubov Kisseljova. Eestiga seotud inimeste roll apelli koostamisel kindlasti suurem, kui me saame järeldada allakirjutanute arvust. Eesti poolt kirjutasid sellele ajalooliseks saanud märgukirjale alla vaid neli meest – Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. Kuid selle apelli vabasse maailma toimetamise nimel töötasid väga paljud.
Nii saadeti 22. augustil 1979 laevaga Georg Ots Tallinnast apell salaja Soome ja jõudis Tallinna sadama rangest piirikontrollist vaatamata vabasse maailma tänu Stockholmis elava eestlase Ants Kippari julgele tegutsemisele. Apelli levikut ja mõju Läänes tugevdas asjaolu, et Moskvas ühines sellega veel viis vene vabadusvõitlejat, sealhulgas Nobeli rahuauhinna laureaat akadeemik Andrei Sahharov.
Balti dissidentide koostatud Balti apell leidis Läänes suure kõlapinna tänu sellele, et juba 25. augustil 1979 avaldas apelli täisteksti New York Times. NSV Liidus püüti võimude poolt teha kõik, et informatsioon Balti apellist vähem leviks. Balti apelli läbimurre Lääne meediasse oli oluline, kuid selle otsene mõju Balti riikides vajas kohale jõudmiseks veel aega.
Nagu on kirjutanud ajaloolane Kaarel Piirimäe – tollase Euroopa globaliseerumise ja integreerumise varjuküljeks oli, et rahvuslus paistis olevat vanas maailmas hetkel nagu välja surnud. Pärast kindral Francisco Franco surma ning Hispaania uue demokraatliku konstitutsiooni vastuvõtmist 1978. aastal oli avalikust poliitikast lükatud kalevi alla (ja põranda alla) nii Kataloonia kui Baski iseseisvus. Šoti iseseisvusliikumine tegi 1980. aastatel vähikäiku. 1979. aastal aitas Šoti Rahvuslik Partei kukutada Tööpartei valitsuse – kuigi sotsid toetasid nii Šoti kui Walesi autonoomiat –, kuid järgnenud konservatiivide pikk valitsusaeg oli äärmiselt ebasoodus.
Rahvaste enesemääramine kui õigus riigist eralduda oli pagendatud postkoloniaalsesse maailma. Enamike Lääne intellektuaalide jaoks oli natsionalism õõvastav ja muidugi väljendas see suhtumine ühtlasi kiivalt varjatud suurriiklikku šovinismi. Balti rahvuslikele liikumistele näis olevat selge, et rahvaste enesemääramisõigusega kaugele ei purjeta.
Balti pagulasaktivistid olid juba aastakümneid püüdnud Balti küsimust siduda kolonialismi ja enesemääramise normiga – vähimagi tulemuseta. Nagu hiljem selgus, hoopis viljakamaks osutusid ajaloolise õigluse ja rahvusvahelise õiguse mõisted.
Mida kauem kestis sõda Afganistanis ja ilmnesid suure impeeriumi sisemised probleemid, kus võimude poolt tehti katse impeeriumi päästa läbi uueks poliitikaks nimetatud perestroika. Kuid eestlastele kodus hakkasid üha enam meenuma meie eepose lõpuread, et ei tohi maha magada aega, mis lubas Kalevipoja naasmist ja oma rahva elu uueks loomist. Mäletan isegi, kuidas püüdsime endale saada ülikooli kevadpäevade plakatit, kus pirrud põlesid mõlemast otsast.
Kindlasti oli neid, kes mõtlesid uuele vägivallatule meeleavaldusele ka enne aastat 1989, sest oli selge, et Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide viiekümnes aastapäev pidi saama tähistatud. Kuid see, mida suutsid Balti riikide rahvad 23. augustil 1989, oli midagi tõeliselt erakordset – maailm polnud midagi võrreldavat näinud – Balti kett (läti Baltijas ceļš ‘Balti tee’, leedu Baltijos kelias ‘Balti tee’) tähendas Baltimaade rahvad rivistusid üle 670 km pikkuseks Tallinna, Riiat ja Vilniust ühendanud inimahelaks, kus osales ligikaudu 2 miljonit inimest ehk umbes veerand Eesti, Läti ja Leedu tolleaegsest elanikkonnast.
Pole kahtlust, et maailma rabas just see proportsioon Balti riikide rahvast inimketis ning meeleavalduses osalejate tõesti erakordne distsipliin ja rahumeelsus. Läänemaailm, mis oli ikka propageerinud kodanikuühiskonda, oli mõneti shokeeritud, sest sellise sisemise distsipliiniga rahvad pidid olema tõesti võimatu tegema võimalikuks.
Pole siis ime, et Balti kett kanti Guinnessi rekordite raamatusse ja 2009. aastal kuulutas Euroopa Parlament 23. augusti – Molotovi-Ribbentropi pakti allkirjastamise kuupäeva – stalinismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevaks.
Kui Balti apelli ja Balti keti rahvusvaheline tähendus on suhteliselt selge, siis meie ise pole ehk päris lõpuni suutnud endale selgeks rääkida selle sündmuse tähendust meie endi jaoks kodus. Kui lühidalt öelda, siis Balti kett tegi eestlased palju julgemaks, kokkuhoidjamaks. Levis kuulus ütlus – kui mitte täna, siis millal ja kui mitte mina, siis kes. Inimesed tundsid kokkukuuluvust ja õlatunnet, mis tegi rahva eriliselt avatuks, julgeks ja üksteist toetavaks. Kuigi poliitikas tuntakse poliitilise hüsteeria mõistet, tuleks Balti keti ajaga kulmineerunud aega nimetada poliitilise ekstaasi ajaks (meie tuntuim õigusfilosoof Ilmar Tammelo (1917-1982) kasutas analoogset mõistet vaimne ekstaas).
Kui me täna vaatame tagasi Eesti iseseisvuse taas käivitamise ajale ning NSV Liidust väljumise ajale, siis just selline ühiskonna ergastatud olek tagas selle – et me saime vabaks väliselt veretult, kuigi maksime vabaduse eest kindlasti palju hingejõudu ja energiat.
Peeter Järvelaid
